Silmapaistev lehtpeet sobib nii aeda kaunistama kui ka köögiviljaks

Lehtpeet ehk mangold on vähearenenud juurika ja tugeva lehekodarikuga peedivorm, mida peetakse vanimaks peedi taimeperekonna kultuurvormiks. Ta on olnud laialt tuntud ja levinud juba vanas Kreekas ja Roomas. Ka tänapäeval kuulub ta paljudes maades tuntud köögiviljade hulka ja omab väga suurt tähtsust Vahemeremaade kokanduses.

Eestis on lehtpeet siiani üsna vähetuntud köögivili, mida kasvatatakse mõningates koduaedades tihti vaid dekoratiivsetel eesmärkidel. Tema kasvatamisega saab hakkama ka algaja aednik ja ta on üsna vähenõudlik taim, mistõttu on teda võimalik kasvatada ka kitsates konteineritingimustes igal rõdul ja terrassil.

Lehtpeedi taimi on kasulik ette kasvatada, seemned võib idanema panna juba veebruaris või märtsis. Nad kannatavad väga hästi pikeerimist ja ümberistutamist, seega pole vaja karta taimede liigset väljavenimist. Talle ei meeldi väga päikesepaisteline koht, seega tuleks kasvukoha valikul eelistada poolvarjulist. Mullastiku suhtes lehtpeet eriti nõudlik ei ole, kuid ta ei kasva hästi väga kergel huumusvaesel liivmullal ega ka raskel savimullal, siis kasvatab ta karedaid, halva maitsega lehti. Taim ei talu liigniiskust, pigem eelistab kuivemat pinnast. Oluline on teada, et kui lehti ja varsi koguda, tuleks teda sellevõrra rohkem kasta, sest siis säilitavad lehed oma mahlakuse. Söögiks murtakse pigem välimisi lehti, kuna taim uuendab ennast kiiresti ja kasvatab südamikust rohkelt lehti juurde.

Kes ei soovi ettekasvatamisega vaeva näha, võib seemned ka otse aiamaale külvata, selleks on sobilik aeg, kui mulla temperatuur on +10 kraadi. Lehtpeedi seemned tuleks külvata umbes 2-3 cm sügavusele ja üksteisest 35-40 cm kaugusele, kuna lopsakad peedivarred ja lehed vajavad avarat ruumi kasvamiseks. Mangold on tänulik pisukese orgaanilise väetise eest (kõdusõnnik, kanakaka, kompostmuld). Lehtpeeti ei ole hea külvata ühele kohale mitu aastat järjest ning samuti ei tohiks teda panna kasvama kohale, kus eelnevalt on kasvatatud spinatit või suhkrupeeti.

Lehtpeet on tervislik, sisaldab vähe kaloreid, kuid rohkelt kasulikke vitamiine ja mineraale. Palju leidub ta lehtedes ja vartes flavonoide, mis on erilised antioksüdandid, mis kaitsevad keharakke ja tugevdavad südant,  suur on ka kiudainete sisaldus. Mangoldi söömine aitab kaasa valgu ja maksa ainevahetuse parandamisele, tugevdab verd ja närvisüsteemi. Lehed sisaldavad rikkalikult mineraalaineid (kaaliumi, magneesiumi, fosforit, joodi, rauda jt) ja E-, B1-, B2- ning C-vitamiini.

Mangoldi soovitatakse süüa näiteks veresoonte lupjumise ohu korral, kehvverelisuse korral, astmahoogude vähendamiseks ning kilpnäärme alatalitluse korral. Samuti kõrgvererõhutõve leevendamisel ja allergiate korral.

Hilissügiseseks ja talviseks saagiks võib taimed koos suurema mullapalliga enne öökülmi välja kaevata ning mitte päris pimedasse keldrisse või sobivasse hoiuruumi niiske liiva või mulla sisse istutada – nii on võimalik saaki saada kevadeni. Katsetanud teavad rääkida, et sellises puudulikus valguses kasvanud taimed on isegi mahlasemad ja parema maitsega.

Kasutatud allikad:

1. "Peenralt potti", L. Meensalu, Maalehe Raamat, 2008
2. http://www.rodoaed.ee/lehtpeet-ehk-mangold-kasvatamine-ja-kasutamine/