Taimeperekond on oma nime saanud Bonni ülikooli botaanikaaia aedniku Wilhelm Sinning´i järgi.
Müügil olevad rohked sordid kannavad nime värdsinningia (S. hybrida) ja on aretatud kaunist sinningiast (S. speciosa). Ulatusliku aretustöö tulemusena on sinningiaid nii ühevärvilisi (valge, roosa, punane, lilla) kui mitmevärvilisi, on aretatud ka täidisõielisi sorte.

Kuna sinningia kasvab kuni 30cm kõrguseks, võtab ta vähe ruumi. Tema kasvatamine pole sugugi keeruline.

Kasvukoht võiks olla valge kuni poolvarjuline, liiga varjulises kasvukohas kannatab õitsemine. Taime tuleks hoida ka kevad-suvise otsese tugeva päikese eest. Samuti tuleks taime kaitsta tõmbetuule eest.

Kuigi sinningia armastab niiskust, tuleks vältida vee piserdamist lehtedele ja õitele, mis muudab nad inetult plekiliseks.

Kasvuperioodil kasta taime toasooja pehme veega, vältida nii mullapalli läbikuivamist kui ülekastmist. Pidevalt liigniiskes mullas võib mugul ruttu mädanema hakata. Õiepungade moodustumise ajal väetada mõõdukalt, puhkeperioodil üldse mitte.

Kui sinningia lõpetab oma õitsemise kasvatatakse teda edasi kuni sügiseni. Siis hakkavad pikkamööda kuivama tema muidu lopsakad lehed. Nii, kuidas kuivavad lehed, vähendatakse ka kastmist. Kui lehed on täiesti kuivanud, lõpetatakse ka kastmine. Nüüd pole taimega muud pistmist kui ta talvepuhkusele jätta. Selleks asetatakse pott veidi jahedamasse, umbes +12...+15°C kohta, kus teda hoitakse kastmata-väetamata varakevadeni.

Kui võrsed ilmuma hakkavad (tavaliselt juhtub see jaanuari lõpus – veebruaris), istutatakse taim uude, huumusrikkasse ja kohevasse ning veidi happelisse lillemulda. Istutamisel jälgida, et mugul ei jääks liiga sügavale, sobivaim 1-2cm mullapinnast. Ka ei tohiks mulda liiga tugevasti kinni suruda. Seejärel kastetakse mõõdukalt ning kasvamise ergutamiseks asetatakse veidi soojemasse (+18...+22°C) kasvukohta. Sõltuvalt tingimustest õitseb sinningia märtsist juunini.

Sinningiat võib paljundada nii seemnete-, lehepistikute- kui mugulatega.