Õitsemiseks hakkab sinilill valmistuma juba eelmise suve lõpul. Ta kogub risoomi piisavas koguses varuaineid ning moodustab õiepungad, mis talvituvad mullapinna lähedal. Kevadel, kui lumi on sulanud ja päike natukenegi soojendab, hakkab sinilill kohe õitsema. Taime lehed arenevad edasi pisut hiljem.

Kuigi hariliku sinilille õievärv on tavapäraselt sinine, on loodusest leitud ka valgete, roosade, lillade ja isegi punaste õitega taimi. Just sellistest taimedest on alguse saanud sinilillede sordiaretus.

Jaapanis on sinilille sorte aretatud juba vähemalt 250 aastat. Seal kasvab hariliku sinilille teisend - jaapani sinilill ning sealne sordiaretus põhineb suuresti just sellel taimel. Sinilille sordiaretus on pikk ja keeruline protsess: külvist uue sordi turule tulekuni läheb vähemalt 7 aastat, tihti kauemgi. Seetõttu on jaapani sinilille sordid üsna raskesti kättesaadavad ja küllaltki hinnalised. Nii võib ühe jaapani sinilille sordi, Hepatica japonica Aikawa, eest välja käia ligi nelisada eurot.

Suured jaapani sinilillede kogud on praegusel hetkel Taanis, kus ka nende kasvatamist uuritakse. Taim on ennast tõestanud kui raskesti kasvatatav ja tujukas isend. Ka Eestis kasvatatakse aedades jaapani sinililli, kuid tihti ei ela nad meie karme talvesid üle.

Euroopas leidub siiski oluliselt rohkem hariliku sinilille sorte, kuid neid on veel küllatki vähe, kuna siin on nende lillede sordiaretus alles hoogu kogumas.

Sinililled peaksid ka meie aedades olema pigem varjulises või poolvarjulises, huumusrikkas ja niiskemas kasvukohas. Tihti tuuakse taimed metsast koju ja istutatakse aeda suuremate gruppidena - siis tuleb nende ilu paremini esile. Sinilill on ka koduaias tänuväärne taim, mis võib samas kasvukohas ilma olulise lisahoolduseta õitseda isegi üle 30 aasta.

Allikas: "Kevadlilled", A. Kähr, AS Ajakirjade Kirjastus 2010