Sinilillede õitseaeg märgib tõelise kevade algust

Armastatud kevadlillede õieilu ei jäta küll kedagi külmaks, õitsegu need kaunitarid siis koduaias või metsaserval.

Niipea, kui esimesed kevadised soojad päikesekiired on paitamas, avavad sinililled lühikestel õievartel oma esimesed õied, kuigi maapind võib veel üsna külm olla. Massiline õitsemine kuulutab aga tõelise kevade algust. Sinililleõied pakuvad rõõmu nii lillemüüjate samblaisse mähitud kimbukestes, metsaserval jalutades kui koduaias. 

Meie ja kogu Euroopa leht- ja segametsades kasvav harilik sinilill (Hepatica nobilis) kuulub tulikaliste sugukonda, sinilille perekonnas on umb 10 liiki. Taimeperekonna ladina keelne nimi on tuletatud sinilille maksa meenutavast kolmehõlmalisest lehest. Rahvapärased nimetused viitavad nii õitsemisajale kui lehtede kujule: keltsalill, lumelill, maksalehed jt. Lehed talvituvad, kuid kevadeks, sinilille õitsemise ajaks on nad siiski närbunud. 

Nendesamade närbunud lehtede keskelt ajavad sinililled varakevadel välja oma õied, tükkmaad enne, kui ilmuvad tumerohelised lehed. Kevadine öine jahedus ja lumesahmakad ei tee õitele olulist kahju. Õievärv varieerub sinise, lilla ja punase eri toonideni, leidub ka valgete ja täidisõitega taimi. Värvunud tupplehti (sinilillel kroonlehti ei ole) võib olla 5-10. Päikselisel päeval näitab sinilill oma ühket õieilu täies hiilguses, õhtuks ja halva ilmaga aga suleb taim oma kaunid õied. Üks õis kestab kuni 10 päeva.

Kuigi sinililled saavad kenasti hakkama ka lagedail ja päikselistel lillepeenardel, eelistavad nad varju pakkuvate lehtpuude ja -põõsaste aluseid (langenud lehed kaitsevad risoomi talvel ka külma eest). Ka mullastiku suhtes on nad üsna tolerantsed, kasvades nii liivastel kui savikatel muldadel, kuid eelistavad siiski parasniisket ja huumusrikast mulda. Pikaealise taimena võib sinilill moodustada aja jooksul suuri kogumikke, samas võib ta ebasoodsais tingimustes juba mõne aastaga hävida. Koduaias pole karta, et ta muutub umbrohusarnaseks ja kiiresti laiali levib. Murukamarais, kus sageli niidetakse pole sinilillele samuti pikka iga loota, sest mahaniidetud lehed ei saa koguda vajalikke toitaineid ja taim hävib. Talvepakasele on sinililled lumerohketel talvedel üsna vastupidavad, ent lumeta talvedel võivad nad käreda pakasega saada talvekahjustusi või sootuks hävida. Sinililled võivad kaunistada peenraääri, lehtpuude-põõsaste aluseid või kiviktaimlat, kaunid on nad nii õitseajal kui hiljem, mil taim moodustab lehtedest kauni puhmiku.

Sinililli vaasi noppides tuleks arvestada, et õied ei seisa tuppatooduna kuigi pikalt. Pealegi, tulikaliste sugukonna esindajana on nemadki mürgised ja võivad põhjustada tundlikematel nahaärritusi. Kuigi meil pole sinilill looduskaitsealune, on ta seda nii mõneski riigis (Soomes, Saksamaal ja Prantsusmaa mõnes piirkonnas). Seega metsast vaasi noppides või koduaeda istutamiseks taimi tuues tasuks tegutseda mõistlikult.