Soovitusi puude ja põõsaste istutamiseks

Shutterstock

Sügis on puittaimede istutamiseks parim aeg, sest vihmasadudest märg muld soodustab juurdumist ning niiske õhu tõttu on aurumine väike.

Sügisel võib istutada ka näiteks ise metsast kaevatud paljasjuurseid istikuid, mis muul ajal istutatuna halvasti kasvama lähevad. Istutatud taim jõuab juurduda veel enne püsivate külmade saabumist.

Kevadiste istutuste puhul aeglustavad saabuvad põuaperioodid juurdumist ning põhjustavad lisatööd: kindlasti on siis vaja istutusi rohkem ja tihedamini kasta. Erandiks on raske ja liigniiske savise mullaga kasvukohad, kus kevadised külmakerked korralikult juurdumata istiku mullast välja kergitavad. Külmakerkeohuga maadel tuleks pigem istutada kevadel.

Pinnase ettevalmistamine

Enne istutamist tuleb muld kasvukohas ette valmistada, eemaldada umbrohujuured ja suuremad kivid. Kehva toitainetevaest mulda tuleb parandada taimekasvuks sobiva viljaka mulla lisamisega. Tänapäevased puu- ja põõsasordid tahavad kasvamiseks sügavat mullakihti. Jõudsaks kasvuks vajavad suurekasvulised puud vähemalt 80 cm paksust mullakihti, väikesekasvulised puud (näiteks pihlakas) 60 cm ja põõsad umbes 40 cm mulda.

Ainuüksi istutusauku mulla lisamisest üldjuhul heaks taimekasvuks ei piisa. Eesti oludes on loodusliku mulla kiht tihti liiga õhuke. Eriti põhjalikult tuleb istutustööks valmistuda uuselamualadel, kus looduslik mullakiht on ehitustööde käigus hävinud ning asendunud tihke killustiku, liiva jm ehitusmaterjali kultuurkihiga. Ebasobiv pinnas tuleks eemaldada ja asendada kasvumullaga. Selle toimetamisega kaasneb üsna suur raha- ja ajakulu, millega tihti ei osata algul üldse arvestada.

Suurekasvuliste puude istutamisel tuleks ideaalis asendada ebasobiv pinnas suisa 5 × 5 m suurusel alal. Kui see ei ole võimalik, peab tihket pinnast kindlasti kobestama ning valima istutamiseks nende liikide ja sortide seast, mis ei ole kasvutingimuste suhtes nõudlikud. Näiteks vajavad harilik vaher ja tema sordid sügavat viljaka mulla kihti, samas kui harilik mänd ja tema sordid kasvavad edukalt kuivas kiviklibuses kasvukohas.

Istutage õigele sügavusele

Istutades tuleb jälgida, et puu istik liiga sügavale mulda ei satuks. Puu juured peavad olema mullas, juurekael mullapinnal ja tüvi jääma mullast välja. Valesti istutatud puul pole pikka eluiga. Alati ei ole abi ka sellest teada tarkusest, kui istutada puu täpselt samale sügavusele, nagu ta puukoolis potistatuna on kasvanud, sest võib olla istikuid, mis juba puukoolis on valesti istutatud. Sellele tasuks istikut valides muidugi tähelepanu pöörata.

Istutuskoha mullatöid tehes tuleb olla ettenägelik – koheval mullal on omadus aja jooksul veidi vajuda. Laotatud mulda tasub veidi tihendada, et istutusala ümbritsevast maapinnast hiljem madalamale ei vajuks ega moodustaks lohku. Kui lohkudesse valguv vesi jääb sinna loiguna, põhjustab see taime hukkumise.

Pärast istutamist paigaldatakse istikule toestus ja seotakse taim selle külge pehme materjaliga, mis ei sooni tüve.

Uuem teaduslikult põhjendatud trend on toestada puu 1/3 pealt ja jätta puu võra vabalt tuule kätte heljuma.

Iga istikut aga toestama ei peagi – alla 1,5 m istiku võib jätta hoopis toestamata, kui sel on normaalselt arenenud tugev tüvi. Nõrga tüvega väikesed puuistikud muidugi vajavad toestust.

Tugikepid ei tohi lehtpuudel kõrguda sinnamaani, kus algab võra. Võra sisse ulatuvad liiga pikad toikad hakkavad tuules kõikuva puu oksi lõhkuma.

Kui istik on toestatud, kaasneb sellega vajadus toestuse korrasolekut pidevalt kontrollida. Jälgitakse, kas tugikepid pole viltu vajunud ja kas sidumismaterjal ei sooni. Üsna tihti võib näha pilti, kus tugikepid on viltu vajunud, seistes püsti veel vaid istiku najale toetudes, istik aga on lisaraskuse tõttu viltu vajunud ja toestuse vastu hõõrdudes suuri koorevigastusi saanud.

Hooletu toestamisega tekitatud vigastused jäävad alatiseks, rikkudes puu välimust ja nõrgestades vastupanu taimehaigustele.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare