Soovitusi sõnajalaõie otsijatele
Lugusid sõnajalaõite otsimisest mäletavad oma lapsepõlvest kõik, kuid leidnud on selle vaid vähesed. Tõenäoliselt lausa nii vähesed, et alati teab keegi kedagi, kes teab kedagi, kes olla kuulnud, et keegi selle imelise õie leidnud on.
Imettegeva õie otsingud
Kui tänapäeval seostatakse sõnajalaõie otsimist pigem armastusega, ning seda otsitakse paarikaupa, siis vanasti usuti, et selle õie leidmine pidi tooma suurt õnne ja rikkust ning kõikide ettevõtmiste õnnestumist.
See on kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ning annab oma noppijale ka lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime ning teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli otsida alati üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli kohe metsast välja viia.
Ülesande muudab aga veelgi keerulisemaks tõsisasi, et imeline õis avaneb täpselt kesköösel ja seisab sõnajala otsas vaid minuti, kuid tema vägi õnnistab leidjat igavesti. Vanarahva edasiantud pärimuste kohaselt see hiilgab ja särab nagu tuluke pimedas. Mõnel korral on õit nimetatud kollaseks, punaseks või siniseks.
Eestis kasvab looduslikult pisut rohkem kui mõnikümmend liiki sõnajalgu. Nende seas on haruldusi ning ka selliseid, keda kohtab sageli. Kõige tavalisemad meie metsade sõnajalad on kilpjalg, maarja-sõnajalg, ohtene sõnajalg, naistesõnajalg ja harilik kolmissõnajalg. Maailmas on koguni 9100 liiki keerdlehiktaimi ehk sõnajalgtaimi (Polypodiopsida) 231 perekonnast ja 33 sugukonnast.
Olenemata liigirohkusest on teada ja tuntud fakt, et sõnajalad ei kuulu õistaimede hulka ning seetõttu ei õitse botaanikute kinnitusel kunagi. Siiski tegid nad seda meie uskumustes, lootustes ja unenägudes vanasti ning nii kutsuvad need imekaunid õied end otsima ikka ja jälle tänapäevalgi.
Hiilgavad tähekesed hämaruses
Rahvapärimustes talletatud kirjelduste järgi võiks kohati arvata, et sõnajalaõite all mõeldakse hoopiski jaaniusse või nende kogumikke.
Sisuliselt on ka jaaniussidega nii, et tegu ei ole üldsegi sellega, mis esmapilgul tundub.
Nimelt ei ole jaaniuss mingi uss, vaid hoopis mardikas. Jaanimardikas (Lampyris noctiluca) on jaanimardiklaste sugukonda kuuluv putukaliik, keda meil tuntakse eelkõige selle tõttu, et emastel isenditel paiknevad tagakeha tipus helenduselundid, mis kiirgavad mittesoojuslikku rohekat valgust.
Emased jaanimardikad, keda nimetatakse jaaniussideks, on tõugulaadsed ja tiibadeta, isastel on seevastu tiivad ja nad meenutavad tüüpilisi mardikaid. Üldiselt on emased isastest vähemalt kaks korda pikemad – nende pikkus võib ulatuda kuni 25 millimeetrini.
Eestis leiduva ühe jaanimardikaliigi leviala on väga suur, ulatudes Portugalist üle Euroopa ja kuni Hiinani Aasias. Põhja suunas levivad nad peaaegu põhjapolaarjooneni.
Maagiline helendus
Kui meil elavad jaanimardikad helendavad pigem tagasihoidlikult, siis osa troopilisi liike helendab nii tugevalt, et mõne purki pandud mardika valgel saab pimedas raamatut lugeda. Ameerika õpikutes on kirjas lugu sõjaväekirurg William Gorgasest, kes kasutas Kuubal välitingimustes opereerides just jaanimardikate valgust. Paljudel troopilistel jaanimardikaliikidel helendavad nii emased kui ka isased.
Arvatavasti kasutavad jaanimardikad helendust lisaks kaaslaste meelitamisele ka vaenlaste tõrjumiseks.
Helendust põhjustab lutsiferiini-nimelise valgu lagunemine. Lagunemisreaktsioon toimub spetsiaalsetes rakkudes – fototsüütides, mille kogumid asuvad tagakeha tipul kutiikula all. Mardikad suudavad oma helendamist ise reguleerida. Kuidas see täpselt toimub, ei teata siiani.
Jaanimardikatega on seotud mitmed uskumused. Nii ootas valgust kiirgava loomakese leidjat suur õnn, tapjale aga sai karistuseks osaks tulekahju. Jaanimardika järgi on ennustatud ka ilma, sõltuvalt paikkonnast on loomake kuulutanud ette nii vihma kui ka päikesepaistet.
Allikas: ajakiri Eesti Loodus ja Berta
