Kuid üks vaatamisväärsus pidas talve rünnakuile aias esialgu väga hästi vastu – siidpööris. Tema sorti ma ei tea, on aga üks n-ö lollikindlamaid. Ehk siis jõuab igal aastal õisikupead valmis kasvatada. Tänavu ilmusid need täies hiilguses juba augustis. Jõulukuul kõrgus siidpöörise puhmas kõigutamatu rahuga üle paksu lume. Suurepärane pilt! Sajuta päevadel ajasid pead kõrte otsas end ajuti taas kahuselt puhevile, nagu oleks nad ikka veel elus. Lumesajus tõmbusid nood taas kiitsakaks kokku.

Paraku pidi seegi suvejäänuk lõpuks osaliselt alla vanduma. Raske lume sajud murdsid paljud kõrred maha ja nüüd paistab endise toreduse asemel üks üpris sasine rääbakas segadik. Üsna niisama lootusetu moega kui naabruses lumest piiluvad mustjad viigipuude vitsad. Kuidas nood üldse talve üle elavad, kas külmuvad jälle maani nagu alati?

Et jutt liiga lumine, kuivetunud ja räsitud ei saaks, võtan appi fotomälestuse septembrikuust. Ajast, mil aias ilutses mu selle hetke lemmikkolmainsus: viik, siidpööris ja floks. Selles vaates kangastus üsna ehedalt võrdluspilt Inglismaa aedadega, selles oli vaieldamatut stiili. Esmalt paekivimüüri ääres kuuma suvega mitme jala kõrguseks sirgunud viigipuude puhmas oma suurte karedate hõlmiste lehtedega. Seejärel kõrgumas graatsiliste pruunide peadega siidpöörise punt. Tolle järel aga tugevasti lõhnav lopsakas valge floks. Siidpöörised ja valged floksid sobivad iseäranis hästi kokku. Meie tingimustes on säärast kooskõla kerge saavutada. Eriti uhke, kui neid kasvaks naabritena lausa mitu puhmast. Arvestama peab ainult, et kui siidpööris vastu sügist õitsema hakkab, on floks juba lõpusirgel. Umbes nagu Koit ja Eha – kohtuvad üsna üürikeseks ajaks.

Sügise edenedes harmoneeruks aga imehästi siidpööris ja roheliste viljapunnidega raagunud viigipuu. See kuulub paraku meie kliimas siiski aiandusulme valdkonda. Viljuvad viigipuud tulevad kõne alla – kui üldse – vaid kusagil Sõrves ehk.