Suur kunstnik Loodus vahetab oma paletil värve. Mis taimele kuulub lillakaspunane toon? Ja valge?

Mall Värva

Põdrakanep õitseb! Teda jätkub teeservadesse, metsa äärde ja raiesmikele. Valges õitevahus on angervaks ja angerpist. Lisaks ilule on nendel taimedel ka raviomadused. Millised?

Ringi sõites on alati kurb vaadata, kuidas suured masinad ning inimeste ahnus on hammustanud metsast suure suutäie, jättes asemele kännud ja oksavaalud. Ning siis tuleb suvi ja põdrakanep leevendab raiesmikul seda tühjusetunnet. Esimesel aastal ilmub vaid mõni puhmas, siis aina rohkem ja varsti leegitseb taas terve lagendik.

Põdrakanepijahu

Nõva kandis kutsutakse põlenud metsaalasid põlendikeks. Pärast tulekahjusid, mida seal ikka juhtub, ongi põdrakanep esimene, kes hävinud ala taas elustab. Üks kohalik jahimees rääkis, et põlendikel võib sageli ka põtru kohata. Põdrad armastavat põdrakanepit. Esimest korda kuulen sellist väidet. Ehk polegi see pelgalt jahimehejutt.

Põdrakanepil on inimeste elus olnud kunagi tähtis roll kanda. Kehvadel aegadel on magusavõitu risoomist jahvatatud jahu lisatud leivatainasse ja kohvisegussegi. Tänapäeval on ta rohkem moetaim. Teades põdrakanepi kasulikke omadusi, pannakse lehti salatitesse. Kevaditi võib tarvitada tervet noort taime, sest õieti on ta üleni söödav.

Rahvameditsiinis kasutatakse põdrakanepi ürti – õitsvat ladvaosa koos lehtedega nende kootava, põletikuvastase ja pehmendava toime tõttu kõhulahtisuse, soolepõletike, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite raviks. Põdrakanep on immuun- ja hormonaalsüsteemi hea tugevdaja. Mõjub ka lõdvestavalt ja rahustavalt, mistõttu sobib tarvitamiseks peavalu ning unetuse korral.

Välispidiselt kasutatakse põdrakanepit kompresside tegemiseks ja haavade loputamiseks.

Siinkohal julgen arvata, et ka eesnäärmeprobleemide käes vaevlevad mehed võiksid paljukiidetud väikeseõielise pajulille asemel vabalt kasutada põdrakanepiteed. Asi nimelt selles, et olen näinud, kuidas korjatakse mets-pajulille ürti selle väikeseõielise asemel. Esiteks ei tunne inimesed hästi taimi ja väikeseõieline pajulill kasvab tõepoolest hoopis teises, niiskemas kasvupaigas ning pole nii laialt levinud kui tema teised sugulased.

Põdrakanepi kogumisega ei või hiljaks jääda. Kui õisiku alumises otsas on juba äraõitsenud noored seemneraod, siis olemegi hilinenud. Kuivades need avanevad ja moodustavad paraja villapusa.

Vanarahvas teadis, et põdrakanep on suvesooja mõõdupuu. Senikaua, kui varretipus on õitsele puhkemata õisi, tuleb veel sooje ilmu. Tänavu, mil kogu loodus on aeglasem, hakkas ka põdrakanep hiljem õitsema. Loodame siis, et sooja ikka tuleb.

Põdrakanep on ka üks loodusfotograafide lemmikmodelle. Samas on väga raske teda soovitult pildile saada, sest ta nõuab õiget valgust ja lähenemisnurka.

Angervaks teeb meele rõõmsaks

Põdrakanepiga samal ajal õitseb angervaks, sageli on nad ka ühes kasvupaigas. Angervaksa kreemika varjundiga valged õied sobivad naabrite lillaka tooniga suurepäraselt.

Sarnaselt põdrakanepiga on ka angervaks üks armastatumaid teetaimi. Ravimtaimena on angervaksal üldtugevdav, põletiku-, palaviku- ja reumavastane, rahustav, higileajav, seedimist soodustav, uriinieritust suurendav ja verejooksu peatav toime. Aegade jooksul on teda, nagu kortslehtegi, peetud eelkõige naiste taimeks. Temaga on ravitud naistehaigusi, eriti valgevoolust. Angervaksaga hoiti ära ka nn nurgavoodipalavikku.

Ravimtaimedega on nii, et mõned võtavad neid taimi üleliia tõsiselt ja üritavadki haigusi ainult taimedega ravida. Usun, et ammustel aegadel see täiesti toimis. Siis olid taimed pea ainus ravim. Sinna juurde käisid muidugi ravitsejate teadmised eelkõige kogemuste põhjal, mida põlvkonniti edasi anti. Nüüd, kus arstiabi kõigile kättesaadav ja ravimeid järjest juurde tuleb, jääb ravimtaimedele tervenemisprotsessis ennetav ja toetav osa, mis pole sugugi tähtsusetu.

On ka inimesi, kes kasutavad ravimtaimi lihtsalt igapäevaseks teejoomiseks. Arvata võib, et see pole väga hea mõte.

Kuid angervaksaga on asi lihtne – ei pea meil olema ühtki haigust kallal. Tassike angervaksateed teeb lihtsalt meele rõõmsaks, kui nukrus vahel ligi hiilib. Külmal talveõhtul on mõtetes mõnus minna taas kuuma suvepäeva, kui angervaksa korjatud sai. Tee kaunis kollane värv meenutab päikest, ja lõhn – see on kordumatult hea.

Angervaksa sugulane

Euroopas kutsutakse angervaksa niitude kuningannaks. Usuti, et ta kaitseb kurjade vaimude eest. Eestiski pistetakse jaaniööl majapalkide vahele ja laudaukse kohale angervaksa lõhnavaid oksi.

Angervaks on ka hea meetaim. Villase lõnga värvimisel saadakse temaga kollakasrohelisi toone.

Angervaksaga koos õitseb ka tema sugulane angerpist, keda meil küll eriti ei tunta. Kuna angerpist armastab lubjarikast kasvupinda, kohtame teda eelkõige Põhja-Eestis ja saartel, vähesel määral ja hajusalt ka mujal Eestis.

Angerpisti õisik on teistmoodi kujuga kui angervaksa oma. Täis- õites angerpist on valge, kuid õienupud enne puhkemist roosad kuni punased. Lõhngi on tagasihoidlikum kui angervaksal, ehk veidi magusam angervaksa pisut mõrkjast lõhnast. Ka kasvult on ta madalam.

Ravimtaimena kogutakse angerpisti ürti õitsemise ajal. Angerpistil on rahustav, higistamapanev ja uriinieritust ergutav toime.

Rahvameditsiinis on kasutatud põie- ja neerukivide, langetõve, vesitõve ja soolenugiliste vastu. Ka naistehaiguste raviks sobib nagu angervakski. Vanasti anti öösiti nutvatele lastele juua lahjat angerpisti õite teed piimaga.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare