Suveidüll koduaias veepeegli ja lilleaasaga
Aasad ja teeperved kirendavad põllulilledest. Juuli on suvesüda, aasta kulminatsioon. Aeg, mil tahaks korraga kõikjale jõuda, ahistava talvevangistuse puudujäägid kuhjaga tasa teha.
Kuid ajast tuleb loomulikult nappus kätte. Pealegi, kui sind on õnnistatud suure aialahmakaga, siis kulub suur osa vabast ajast selle peale ära. On vaja rohida, kasta, niita, hekke pügada ja lisaks uudismaad teha.
Suur osa Hiiumaast on madal liigniiske mereliivatasandik. Et muistsel rannanõlval asuv aed saaks sinna alla metsast võidetud alale laieneda, tuleb kaevata kraave, kuhjata mullakünkaid (näiteks rododele ja iileksitele) ning liivaga täita muud nätsked lohud. Õigeim aeg selleks on kuiv suvesüda, mil pinnalähedane põhjavesi mõne nädala jooksul alaneb. Vihmastel suvedel seda ei juhtugi. Nii nagu paaril viimasel. Tänavune suvi näikse peale 2006. aastat taas üks korralik suvi olema. Näis, kauaks sellist antakse.
Siis on veel vaja tiiki rohida. Ujuv penikeel on üks jubedamaid tiikide nuhtlusi. Kui see korra sees, siis tuleb tiik mitu korda suve jooksul üle käia, muidu kattub veepind paksu näotu pruunika vaibaga. Kuumal suvesüdamel on see üllatavalt meeldiv töö. Siis kui päike lõõskab päevade viisi ning kraad varjus ennastunustavalt 30 piirimaile rühib.
Ning pärast värskendunult võtta külmad õlled ja pugeda pärastlõunapäikese eest puu vilusse kerge briisituule kätte, et lihtsalt olla ja ümbritsevat nautida.
Tuuleõhk paneb tiigi värelema ning peale äsjast rohimist kubiseb vabanenud, veidi limonaadivärviline veepeegel loendamatute pisikeste kokrede ringidest, kui nad oma nina pinnale pistavad ja midagi mätsutavad. Veidikeseks toob elevust samas lähedal peesitav kogukas, ligi meetri pikkune paks nastik. Vat see on juba madu!
Teisale jääb õitsev, valikulise niitmisega tekkinud ja aasta-aastalt aina rikkalikumaks muutuv õitsev lilleaas. See on laiguline madalatest tumelilladest käbiheinapeadest, mida kammivad läbi prisked maamesilased. Tuules õõtsatavad loendamatud valevad karikakrad. Ma tean küll, et tegelikult peab neid härjasilmadeks kutsuma, kuid selle nimega ei lepi ma kunagi. Pigem siis olgu juba vanarahvapärane kanaperse või tibutuss, ehkki need nii ilusa (muuseas Läti rahvuslille) kohta natuke koledasti kõlavad.
Kõiki sel lubjasavisel koduniidul õitsevaid lilli ma parem ei hakkagi siinkohal üles lugema. Piisab kui nimetada kollendavaid nõiahambaid ja roomavaid maranaid, valget ja punast ristikut ning Lääne-Eestile omast metsporgandit. Lisaks olen ma istutanud hulga Vahemere gariigide liike.
Lummavat vürtsi koduste lillede hulka pakuvad salveipuhmad, hõbevalge santoliin, kiviroosikut meenutav muutlik kuldkann, käokannused, kassinaerid ja nii edasi.
Kohe jõuab õitsemise lõpusirgele üli-tuli-hõõguvkollane lüüdia leetpõõsa pahmakas kiiskavheleda paekivivareme kuumavas kaisus. Silmadel hakkab suisa valus seda pilti vaadates.
Järsku ma taipan, et nagu väga polegi mõtet juulikuus kuhugi reisima põrutada. Elan ju niigi saarel, kuhu mandriinimesed suviti ihkavad. Kui tuleb mereranna isu, piisab 9 versta kaugusele minna. Muidu aga aitab oma aiast igati. Kus mujal veel näeks ma säärast lilleaasa, segiläbi üdini omade ning kaugelt vahemere äärest pärit õilmitsejatega? Tippude tipp tuleb juuli teisel poolel, lavendlite õitsemise ajal. Esimesed õisikupead juba sinetavadki. Ja tulipunased moonid on pakatamas… Lavendlite õitseajal ei raatsi ma päevagi eemal olla. Kuid vahepeal võiks ju mõne päeva siiski näpistada, näiteks Saaremaa rannapankade jaoks.
