Suvised tööd õunaaias
Enamik meist lõikab õunapuid varakevadel ning seejärel on nende juurde asja alles siis, kui õunad hakkavad valmima. Tegelikult tasub oma puude ja ilusa saagi heaks ka vahepeal üht-teist teha. Mida täpsemalt, seda küsime Piret Pihtjõelt, kes on lõpetanud Räpina aianduskooli.
Oma talu aias valesti lõigatud puude kallal toimetades võlus teda õunapuude lõikamine niivõrd, et nüüd õpetab ta seda kunsti teistelegi. Ta on koostanud õunapuude auks internetilehe www.õunapuu.eu ja peab Virkuse Maastikukujunduse aiandusblogi, mille kaudu saab tellida koju ka vilunud lõikaja ning leiab infot koolituspäevade kohta.
Ilusate õunte saamiseks on kasulik suve esimesel poolel harvendada viljahakatisi. Kuidas seda teha?
Jätke kobarasse üks kõige ilusam vili. Kui puul on vilju vähe, võib kobarasse alles jätta ka kaks tükki. Viljade harvendamine on vajalik ka sellepärast, et siis ei murdu oksad hiljem liigse koorma all. Puu kannab igal aastal, kuna ta ei kurna end tohutu hulga õunte kasvatamisega ära ja saab õigel ajal hakata mõtlema järgmise aasta õiepungade peale.
Kui puule tehti varakevadel tugevam lõikus, siis praegu turritab okstel noorte kasvude tihe “võsa”. Kuidas ja millal need eemaldada?
Soovitan vesivõsud kindlasti juba samal suvel ära murda. See on mõnus töö, sest kasvud on praegu veel puitumata ja kääre pole vaja. Vesivõsud tulevad kinnituskohast kenasti lahti, ilma et tekiks koorerebendit. Kuna te kääre ei kasuta, siis pole ka ohtu, et lõigates jäävad tüükad.
Noorte võsude kasvatamise asemel saab puu nüüd keskenduda viljadele. Kui jätate kasvud murdmata, siis talveks need puituvad. Järgmisel aastal tuleb neid juba aiakääridega lõigata, mis on hoopis raskem ja aeganõudvam töö.
Et tekiks vähem tülikaid vesivõsusid, soovitan õunapuid lõigata üldse hoopis suvel. Suvisel lõikusel on varakevadisega võrreldes seegi eelis, et lõikehaavad paranevad paremini, kuna kasvuajal on puudel rohkem energiat. Õunapuid võib julgelt lõigata pärast jaanipäeva kuni augusti lõpuni.
Miks tekib suvel lõigates vähem vesivõsusid?
Kirjeldan seda piltlikult nii: kui puud lõigati varakevadel tema puhkuse ajal, siis ärgates ta märkab, et teda on pügatud. Kaitsereaktsioonina hakkab puu hoogsalt kasvatama uusi kasve, et oleks lehepinda, millega päikest püüda ja fotosünteesida.
Kui suvi on soe ja niiske nagu 2010, kus mõõtsin õhuniiskuseks keskmiselt 70%, tuleb kasvusid veel ja nad on vaja kõik uuesti ära noppida. Murdsin ise eelmisel aastal ühel õunapuul kolm korda kasve ja neid tekkis veelgi.
Kuid kui suvel õunapuud lõigata, siis läheb ju hulk õunu kaotsi!
Jah, me tahame ju kõik viljad kätte saada, mis puule tekkinud on. Samas viriseme sügisel õunauputuse üle, oleme kurvad, et oksad murduvad, aga liigseid viljahakatisi ära näpistada ja puid lõigata suvel ei raatsi.
Inimesed on harjunud suure saagi all maha kooldunud oksi toestama ja siduma. Aga tegelikult on hoopis nii, et kui õunapuu oksa on vaja toestada, siis on see esimene märk, et puu on lõikamata ning liigsed õunaalged näpistamata.
Lõikamata ja ülekasvanud oksal on suure saagi korral ääretult suur koormus. Sidumine ja toestamine teeb talle paha. Põhjendan, miks. Toed pannakse tavaliselt alla siis, kui oks on juba murdunud. Murdunud oksa ei lõigata ära, see seotakse kinni ja kasvatatakse kokku. Vahel see ka õnnestub. Kuid saagirikkal aastal rebeneb koht taas lahti.
Parem on murdunud oks ära lõigata ja lasta uuel asemele kasvada, sest vigastatud kohast pääsevad puu sisse niiskus ja haigused. Loomulikult on kõige parem oksi murdumisriskini mitte lasta.
Olen näinud õunapuudel väga palju kette ja trosse. Enamik neist on sisse kasvanud, sest need kas unustatakse puule või jäetakse järgmist aastat ootama, mõeldes, et rohke saagi korral on oks juba toestatud. Niimoodi talitasid meie esivanemad ja meie jätkame. Tänapäevane õpetus soovitab sellise oksa ära lõigata, mis on ka loogilisem.
Miks ei tohi jätta oksi lõigates tüükaid?
Tüügas kuivab ja muutub “käsnaks”, mis kogub niiskust. Selle tagajärjel hakkab puit pehkima ning aja jooksul tekib tüve sisse auk. Tüügaste kaudu lähevad sisse seenhaiguste tekitajad ja puu võib kahjustuda juurteni.
Oks tuleb maha saagida tüve ligidalt oksakrae pealt, siis kasvatab puu haava kenasti kinni. Oksakrae on paksendus oksa alguses, oksa ja tüve ühenduskohas.
Varakevadise lõikamise eeliseks peetakse seda, et lehtedeta puudel on oksad hästi näha ja haigusetekitajaid õhus külmaga pole, suvel sooja ja niiskuse koosmõjul aga õhk kubiseb neist. Kuidas lõikehaava kaitsta?
Soojemal ajal saastub haav seeneeostega juba lõikamise ajal, aga desinfitseerimisega ei tasu liiale minna, sest kõiki kohti ei suuda me operatiivselt nagunii üle käia. Tasub meeles pidada, et saastuvad kõik lõikekohad, ka imeväikesed, aga kui puu on korralikult hooldatud, kehval maal väetatud ja talle meeldib tema kasvukoht, siis ükski haigus talle ligi ei saa. Õigest kohast (oksakrae pealt) ja suvel lõigates on puul piisavalt energiat, et ise moodustada puitu tungivate haiguste kaitseks barjääre.
Mulle tundub, et lõikekoht paraneb kõige kiiremini õhu käes. Kui ta on kuivanud ja hakkab värvi muutma, siis on paras aeg kaitsekiht peale tõmmata. Ka kõik vanad lõikehaavad, mis on halliks muutunud, katke haavapalsamiga. Katta on vaja just niiskuse eest, sest niiskus lagundab puitu. Kuivanud puit on nagu käsn, mis õhuniiskuse endasse kogub. Kui kaitsekiht on haavalt maha kulunud, tuleb see uuesti katta.
Kui soovite pärast lõikust haava desinfitseerida, siis tehke seda näiteks karbamiidi 5% lahusega. Müügil on mitmesuguseid mugavas pakendis haavakaitsevahendeid. Vaha ma ei soovita, kuna tänapäeval on paremaid vahendeid. Vaha sulab suvel ja talvel praguneb maha. Väga hästi sobib õlivärv või mis tahes välitöödeks mõeldud värv.
Kui märkate puu koorel alles tekkinud vähihaavandeid, lõigake need välja, desinfitseerige korralikult ning katke palsamiga, et vähk puul ja aias edasi ei leviks. NB! Kõik haavandid koorel ei ole vähihaavandid!
On öeldud, et õunapuu võra peab olema nii hõre, et sellest saaks mütsi vabalt läbi visata. Miks?
Siis pääseb päikesevalgus ligi igale lehele ja viljale, õunad saavad punased põsed, tekib rohkem õiepungi ja areneb vähem haigusi ning kahjureid. Olen veendunud, et igast õunapuust – ka neist, mis on olnud aastaid hooldamata või mis on valesti lõigatud –, saab asja.
Väga suur mure on aga köndistatud õunapuude pärast. Köndistamise all pean silmas, et puult on võetud nii “pea” kui “käed” ja allesjäetu sarnaneb surnud köndiga, millele kohe-kohe ronitaim kasvama lastakse. Paljud selliselt lõigatud puud on juba järgmisel aastal hukkunud. Köndistatud puude pilte saab näha internetilehel www.õunapuu.eu.
Tulen hea meelega appi ja õpetan lõikama, kui keegi soovib oma viljapuid edaspidi ise hooldada-kujundada.
