Eesti ühe suurima – nii mastaabilt kui kogemustelt – aiandusettevõtte AS Nurmiko juhataja Jaak Ungersoni sõnul lõppes nende aiandis maiga võõrasemade aeg, tähtsaimaks suvelillepotitaimeks on tõusnud begoonia.

Nurmikosse jõuavad väikesed ettekasvatatud taimed Hollandist, siin koguvad nad jõudu ja löövad õide. “Meie kliima on Hollandi omast karmim, seepärast on taimede elujõuliseks kasvatamiseks vaja hoolt ja aega,” räägib Ungerson.

Ikka kipub keelele küsimus moest ehk kas saab rääkida ka selle suve lilletrendidest?

Vanad lemmikud, uued sordid

“Ligi 20 protsendi ulatuses katsetame pidevalt uute sortidega. Tänavu on meil kasvamas 50 petuunia sorti, aga leiame neid enda jaoks aina juurde.

Alanud on begooniate aeg. Minu lemmik on Begonia Solenia, kes on mugulbegoonia ja roosbegoonia ristand, edasi paljundatakse pistikutega. Ta on jahukaste suhtes resistentsem kui roosbegoonia. Ja mis kõige tähtsam: õitseb rikkalikult, riputades end rohkelt ja kaugele amplist välja. Ta aina kasvab ja kasvab… Begoonia kogub oma vartesse nii palju vett, et isegi kui potis on muld kuivanud, on taim ikka veel elus.”

Veel kiidab Ungerson oma lemmikuteks daaliaid, neid on kasvamas 15 eri värvi.

Aga omamoodi moeasjaks nimetab ta nn Trixi ehk siis potti, kus ühte istutuskuubikusse valitakse kolm omavahel sobivat taime, näiteks erivärvilised ühte sorti lilled või hoopis eri taimed.

Eestis on viimastel aastatel suurt populaarsust kogunud hortensiad. “Kasvatame üha rohkem ja võimsamaid hortensiaid, sest nõudmine aina kasvab. Hortensia on väga tundlik, ta ei tohi läbi kuivada, aga ohtlik on ka liiga palju kasta – mõlemad seisundid hävitavad selle uhke taime.

Jaak Ungerson arvab, et toahortensiat võiks proovida ka ületalve kasvatada. Kui toas taim ära õitseb, lõigake selle oksad väikseks “siiliks” tagasi ning istutage maha. Talveks tuleks taim katta okstega. Teine variant on viia hortensia talveks null kraadi juurde keldrisse.

Nurmikos on uueks potililleks õlelill potis ja potikarikakar. “Soomes on potikarikakar väga moes, katsetame nüüd ka ise. Jaanipäevaks lööb kindlasti õide.”

Endiselt nähakse amplis ilu ja kasu koos: üha enam nõutakse maasika- ja tomatiampleid.

Ungersonile sõna “mood” ei meeldigi, ta usub ikka seda vana tõde, et ilu on vaataja silmades ja trendikas on just see lill, mida oma koju ihaldad. “Aga kui üldse trendidest rääkida, siis moes on kõik suur: suured taimed, suured amplid – läbimõõduga 30 sentimeetrit, ligi üheksa taime sees. Moes on kõik, mis on suur ja õitseb rikkalikult.”

Palju hoolt: vett ja toitu

Jaak Ungerson on seda meelt, et maakodus peaks lillede kastmine järgnema kohe hambapesule. Ehk siis kuuluma igahommikuse rutiini hulka.

Kastmisvesi virgutab öisest jahedusest ärganud taime ärkvele ja õitsele. Kui aga vihmutada õitsvat taime erksas päikesepaistes, saab ta šoki ja haigestub.

Potis olevate suvelillede puhul soovitab Ungerson väetist lisada igal kastmiskorral. Kas taim on väetist vähe või palju saanud, loeb välja lehtede värvist. Kui lehed muutuvad väga tumeroheliseks, võib väetisekogust vähendada (näiteks korgitäie asemel pool). Kui taimepott on läbi kuivanud, tuleks esmalt anda vaid puhast vett, alles teisel korral väetiselahust.

Vana reegel, mida tihtipeale unustatakse, on ka närbunud õite ja sorakil võrdsete äranoppimine-lõikamine. Millegipärast peljatakse taimede pügamist – ilmaasjata, see toob taimele vaid kasu ehk annab kasvujõudu.

“Kui maakodus kas või kolmeks päevaks ära sõidetakse, soovitan ampli tõsta põõsa alla varju, et päike teda läbi ei kuivataks.”

Tunne hetkest rõõmu

“Suvelill ei ole investeering tulevikku,” filosofeerib Jaak Ungerson. “Ta õitseb oma eluea ära, mõne nädala, kuu, kaks või kolm. Tundkem siis temast rõõmu, iga hinna eest ei peagi taime eluiga pikendama. Lill on nagu pudel veini – sa naudid teda, ja ühel hetkel saab see otsa. Vana kidura taime kompostihunnikusse viskamine on asjade loomulik käik, mida ei maksa peljata.”