Tagasihoidlik, kuid väärtuslik kukemari
Harilikku kukemarja (Empetrum nigrum) võib kasvamas leida nii soodes, rabades, rabametsades, kaljustel aladel kui niisketel liivikutel.
Taime mustjaid marju armastavad süüa paljud linnud, ent mustjad marjad meenutavad ka linnu silmi. Nii teataksegi kukemarja mitmete rahvapäraste nimetustega nagu linnusilmad, kikkamari, kukesilmad, varesemarjad.
Tegemist on 15-45 cm kõrguse kahekojalise igihalja kääbuspõõsaga, mille oksad on lamavad või tõusvad. Kukemarja 3-6 mm pikkused lineaarsed lehed on igihaljad ning kuna nad on ruljalt kokku keerdunud, meenutavad nad väikeseid okkaid.
Luuviljad e marjad on läikivmustad, kerajad ja sissepöördunud tipuga. Asetsevad nad eelmise aasta võrsete tipus. Kuigi kukemarjad ei paku teab mis maitseelamust, marjad on kuivavõitu ja üsnagi magedad-maitsetud, on nad rohke C-vitamiini ja mineraalainete sisaldusega.
Maitsetuid marju pole meil hoidistamiseks korjatud, vastupidi, neid on isegi mürgiseks peetud. Ent põhjarahvad on kukemarjast pidanud aastasadu. Värskeid või kuivatatud marju on kasutatud liha- ja kalatoitude juurde, aga ka magusroogadesse. Kukemarjadest on valmistatud nii moosi, tarretist, mahla, veini kui likööri.
Peale selle, et kukemari on väärtuslik toidulaua rikastaja, saab temast veel mitmel moel kasu. Näiteks sobivad sitked varred väiksemate harjade ja luudade valmistamiseks. Pigmentiderikastest marjadest (mahl on purpurpunane) valmistatakse ekstrakti, mida kasutab toiduainetetööstus loodusliku toiduvärvina. Kukemarjadega on värvitud ka villast lõnga. Rahvameditsiin on kukemarju tarvitanud peavalude, närvilisuse ja väsimuse vastu aga ka kui seedetegevust ergutava ning kuseeritust soodustava vahendina. Tõmmis kukemarja lehtedest tugevdab juukseid.
Kukemari on hea pinnakatja ning ta sobib hästi turbaaeda. Kukemarja saab paljundada jagamise teel või pistokstega, oksad võtavad sõlmekohtadelt kergesti juured alla. Ent kasvatamisel jälgida, et kasvupinnas oleks kobe ja vett hästiläbilaskev ning kindlasti happeline, optimaalne pH 3,5-4,5.
