Taimed, keda te ei taha

 (8)
Taimed, keda te ei taha
Verev lemmalts on eksootiline invant. Foto: Maakodu

Kõiki taimi ei tasu koju ihata ja neid koju lastes tuleb vähemalt arvestada teatud ohtudega.

Iga taimesõber on ilmselt kunagi andunult õhanud: “Kui saaks selle taime oma koju ka!” Vahel jääb see soov sooviks, kuid halvimal juhul lõpeb õhkamine tõdemusega: “Oli seda õnnetust nüüd veel vaja...”

Mürk murrab

Kõige ootuspärasemalt kardame taime mürgisust. Õnneks ei kipu ükski mari ise suhu ja suurematele lastele saab selgeks teha, et kui marja ei tunne, ei tasu seda suhu toppida. Väikestel tuleb silma peal hoida. Ahvatlevad mürgimarjakandjad on näiteks maikelluke (Convallaria majalis), näsiniin (Daphne mezereum), suurem osa kuslapuudest (Lonicera spp.), siumarjad (Actea spp.) jne. Õnneks pole enamik mürgimarju kuigi meeldiva maitsega ning ühest vastikust marjast, mis tõenäoliselt pärast katki hammustamist välja sülitatakse, ei pruugi veel suuremat kahju sündida.

Üks salakavalamaid mürktaimi meie aedades on aga ülipopulaarne jugapuu. Pealtnäha pole tas midagi ohtlikku – kes ikka “kuuske” närima kipuks –, kuid kui puul valmivad mahlakad punased viljad, on asi sootuks teine. Viljad on tumeroheliste okaste taustal väga ahvatlevad ning ka seemneid ümbritsev mahlane seemnerüü on meeldiva magusa maitsega. Seemnerüü ümbritseb omakorda puu mürgiseimat osa – seemneid. Need on tillukesed ning kerged kogemata kurgust alla lipsama.

Seotud lood:

Jugapuumarjad on jõudnud isegi krimikirjandusse. Nende läbi leidis oma otsa mr Rex Fortescue dame Agatha Christie raamatus “Taskutäis rukist”, kuid õnneks leidis miss Jane Marple südametu mürgitaja üles. Kes raamatut lugeda ei viitsi, võib üles otsida selle ainetel tehtud filmi “Musträstaste saladus” Ita Everiga peaosas.

Taim võtab aia üle

Alati varitseb ka oht, et aeda istutatud taim teie aia lihtsalt üle võtab. On piisavalt juhuseid, kus akna alla istutatud kuuseke või nulg, kuhu aastaid on hardalt jõuluküünlaid seatud, nii suureks sirgub, et valgus enam tuppa ei pääse ning akende avaminegi on raskendatud. Sama tülikaks võib osutuda aiaväravasse istutatud hobukastanipuu, kui ta oksad juba üle eesaia laiuvad ja lehed nii tugevat varju annavad, et puu all ei taha isegi sammal kasvada.

Selliste viltulaskmiste vastu aitab see, kui kontrollite enne istutamist üle, kui suur on täiskasvanud puu.

On ka terve hulk taimi, kes pärast mahaistutamist pole enam iial nõus teie aiast lahkuma. Põõsastest on sellised salakavalad juurevõsudega laamendajad läikiv hõbepuu (Elaeagnus commutata), väike mandlipuu (Prunus tenella), pihlenelas (Sorbaria sorbifolia), harilik lumimari (Symphoricarpos albus), kurdlehine roos (Rosa rugosa) ja paljud tema sordid. Puudest kipuvad aeda üle võtma haavad-paplid (Populus), kuid ka robiiniad (Robinia spp.) ja äädikapuu (Rhus thyphina).

Püsikute hulgas on selliseid roomajaid vast kõige rohkem, isegi kirjulehist naati peetakse ju mõningate mööndustega püsililleks. Üks õudsemaid on aga botaaniliselt segase kuuluvusega, hiiglaslike konnatatarde-pargitatarde-kirburohtude perekond (Fallopia sün. Reynoutria sün. Polygonum). Nende võimsakasvuliste rohttaimede võrsed trügivad isegi läbi põranda tuppa ning kord end sisse seadnud taimest on pea võimatu vabaneda.

Õnneks saab enamikule rohtsetest laamendajatest siiski kuidagi piire seada, kuid jälgida tuleb sedagi, et nad teie aiast loodusesse ei putkaks. Nii on end looduses juba sisse seadnud kuldvitsad (Solidago spp.) Tasahilju teeb oma võidukäiku ka verev lemmalts (Impatiens glandulifera).

Ettevaatust, hammustab!

Karuputkede eest pole ehk enam vaja hoiatada ja nõgesedki tunneb iga aiasõber ära. Kuid on teisigi taimi, kes võivad pahaaimamatule aednikule kallale tulla.

Loe veel

Üks ohtlikumaid, kuid ka kaunimaid püsililli on valge moosesepõõsas ehk valge diktamnus (Dictamnus albus). See ruudiliste sugukonda kuuluv püsik on eeterlikke õlisid sedavõrd tulvil, et kuuma ilmaga võivat päikeselises kasvukohas kasvava taime ümber hõljuvad aurud isegi süttida. Sellest on tulnud ka taime nimetus – moosesepõõsas. Kahjuks ei piirdu moosesepõõsa mõju vaid “ilutulestikuga”. Pikemat aega taime läheduses toimetades saate paremal juhul peavalu või -pöörituse. Kui päikesepaistel taimega füüsilist kontakti otsida, võivad tagajärjeks olla sama hullud põletusvillid kui need, mida saate suurtelt karuputkedelt.

Õnneks pole harilik mürgipuu (Toxicodendron pubescens) Eestis veel levinud, kuid entusiastlikke aiapidajaid tuleb selle taime eest juba hoiatada. Sel suvel läikiv-tumeroheliste ja sügisel leekivpunaste lehtedega põõsa kõrval on karuputk poisike ning valge moosesepõõsas kaisukaru. Mürgipuude lehed kõrvetavad isegi kuivanult, mürgipuuville võib saada siis, kui olete põõsaste vahelt läbi jalutanud ning hiljem pükse pessu panete või isegi juhul, kui silitate põõsast läbi trüginud kassi.

Taim laiendab maa-aluste võsunditega salakavalalt ja jõudsalt oma levilat ning võib pahaaimamatuid inimesi nõnda kõige ootamatumates kohtades ebameeldivalt üllatada.

Köögiviljapeenargi pole patust puhas. “Hea õnne korral” võib ka pastinaak (Pastinaca sativa) teie kaubandusliku välimuse mõneks ajaks ära rikkuda. Sarikalistele omaselt on seegi taim rikas eeterlikest õlidest ning tundlikud inimesed võivad keskpäeval pastinaagipeenra rohimise lõpetada vastikute villidega. Pastinaak pole meil kuigi levinud köögivili, ning nii kuumi ilmu, et pastinaak paha teeks, pole samuti palju.

Milliseid toataimi te koju ei tahaks, seda lugege ajakirja Maakodu veebruarinumbrist.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare