Iseenesest on villtakja näol ju tegemist ilusa, suure ja kaheaastase taimega, kel kasvukõrgust 50-150 cm. Märkamatuks ei jää ka munajad või veidi kolmnurksed lainja servaga suured lehed. Varred on karvased, punakad ja hästi harunenud.

Õied on tumevioletsed ja koondunud kerajaisse, 2-3cm läbimõõduga pehmetesse, võrkvillastesse korvõisikutesse. Üldkatise lehekestel on haakjad konksud, mille abil taim kindlustab loomade külge haakudes oma leviku. Õitseb teisel aastal juulist septembrini.

Suvalisel hooldamata põllusiilul või metsaserval uidates võib kindel olla, et vähemalt püksisäärde on end haakinud vanad takjanutid, keda on oi kui tülikas kätte saada. Ometi on sellest tüütust külgehaakumisest lisaks seemnete levitamisele muudki kasu olnud. Nimelt, 1940. aastate alguses sai takjalt inspiratsiooni Šveitsi insener Georges de Mestral, kes takjaid mikroskoobiga uurides tuli mõttele, et ka teisi asju saab samal viisil kinnitada. Ja nii sündiski takjakinnis.

Vaatamata oma ebameeldivale umbrohustaatusele on takjas hea meetaim, kellelt saadakse tumedat ja aromaatset mett.

Takja varakevadisi noori lehti ja võrseid võib kasutada toiduvalmistamisel, nt toorsalateisse ja suppidesse. Värskeid takjalehti on kasutatud ka putukahammustuste raviks, samuti on värsked lehed aidanud paraneda mädanevatel haavadel ning leevendanud liigesevaevusi. Takjalehtedesse mähitud haigel ja valutaval liigesel lastakse rahus ja soojas olla umbes pool tundi.

Peamiselt kasutatakse aga rahvameditsiinis takja tugevat ja jämedat juurt, mis võib tungida kuni 80 cm sügavusele. Juurt kogutakse sügisel või varakevadel, enne lehtede ilmumist, kuid kindlasti enne õitsemist. Puhastatud ja tervelt kuivatatud juurt hoitakse suletud nõus. Juur sisaldab inuliini (umbes 45%), parkaineid, eeterlikku õli, limaaineid, rauda jpm.

Takjajuurt on kasutatud paljude haiguste korral. Temast on abi saadud sapi- ja neerukivitõve puhul, ta puhastab verd ja kiirendab neerude tegevust, aitab langetada vere suhkrusisaldust, kiirendab rasvade ainevahetust ja suurendab vee eritumist, aidates kaasa seega tursete alanemisele. Takjajuur on tõhus ka külmetushaiguste korral higistama ajava vahendina, samuti kurguhaiguste ravil (kurgu kuristamine teega). Takjajuuretõmmis aitab vabaneda kõõmast, takistab juuste väljalangemist ja parandab juuksekasvu, muutes need kauniks ja tugevaks.

Mõned retseptid:

* Takjajuureõli valmistamiseks võetakse 75 g värskelt korjatud juurt, pannakse ööpäevaks 200 g sooja taimeõli sisse, siis keedetakse 15 min õrnal tulel ja kurnatakse. Hoitakse külmikus. Tarvitatakse naha- ja rinnapõletike, ekseemide ja juuste väljalangemise korral. Ravib ka lõhenenud huuli.

* Takjajuureõli kasutamine juustes. Takjajuureõli kanda juustele ja juukseotsadele. Hoida peas 40-60 minutit, misjärel pesta sobiva šampooniga.

* Värsketest juurtest valmistatud tee. 30-60g puhastatud tükeldatud juuri valatakse üle 0.75 l kuuma veega ja lastakse umbes 15 min tõmmata.

* Kuivatatud juurtest valmistatud tee. 30g kuivatatud juurt valada üle poole liitri keeva veega ja lasta tõmmata 30 minutit.