Tallinna loomaaed võlub taimharuldustega

Käisin sel suvel esmakordselt elus Helsingi Kõrgesaare (Korkeasaari) loomaaias. Paiga plussiks on looduslikud graniitkaljud, mis võimaldavad suurepäraselt eksponeerida näiteks mägikitsi. Tore on ka loomaaia mereline-saareline asend, samas on maa-ala seetõttu suhteliselt piiratud.

Korduvalt tuli meelde Tallinna loomaaia avar ruum. Lisaks sellele ka haljastus. See on Tallinnas võrreldes Helsingiga tõesti tasemel. Viimati sai Tallinna loomaaia taimseid ehteid kaemas käidud 2010 septembris. Vahepeale on jäänud veel kaks karmi talve ja nii oli õige huvitav üle vaadata, mis neist saanud on.

Eks loomaaed ole eeskätt siiski loomade pärusmaa. Nii kujunes taimeline ringkäik ühtlasi ka kõrvalpõikeks suleliste-karvaste-karvutute maailma. Näiteks metssead. Lesisid seal liivaaugus (ühe nimi olla Naf-Naf, ainult et kumma?), endal silmad laisalt kinni ja varesed sobrasid nende karvastikust midagi otsida. Selline kodukootud savanni pildike.

Või siis elevant, kes tükk aega keeldus end näitamast, vaid hiiglaslik taguots hallitas nurga tagant välja. Viimaks soostus ta tervikuna lagedale ilmuma ja eksponeeris muuseas, kuidas käib juraka kivirahnu abil jalgevahe sügamine...

Aga nüüd taimedest. Et oktoobri keskpaik, oli suur osa subtroopilisi tegelasi juba ulualla viidud. Kuid kannad olid endiselt lopsakad ja lõhnavad gladioolid täies õies. Uhked itaalia (ahtalehise) käokulla põõsad hõbetasid suurtes pottides. Ka viigipuud olid pottides, üsna raagunud, mistõttu tulid hästi esile noored rohelised viljapunnid.

Vahemere lodjapuu õitses kopsakate-lopsakate banaanide all. Banaanid olid sügisilmadest küll veidi räsida saanud, ent moodustasid siiski vapustava kontrasti pooleldi raagunud kaskedega. Teisal turritasid jäiku lehti karuspalm ning draakonipuu.

Järgnevalt aga mõnest taimest, kes aastaringi väljas peavad hakkama saama. Vastu on pidanud põõsasjad harilikud trompetipuud 'Aurea'. Metasekvoia tahab varsti 5 meetri piiri kätte saada, samas siiski üsna laiuva jugapuuliku kasvukujuga. Jumalapuu külmub, ent osaliselt ikka peab vastu, olles 3,5 meetri kõrgune.

Hiina rippuba ehk visteeria troopikamaja sissepääsu kohal pole kõrgust kaotanud, küll aga natukese oma kahe aasta tagusest lopsakast laiuvusest. Kõrval hiigelelupuu juures kollendasid sirmbambuse kõrred, maas haljendamas saasabambused.

Kurba pilti pakkus aga igihaljas "makja". Kui 2010. aasta talve olid tuliastlad vapralt üle elanud, kõrgudes sügiseks ligi 2 meetrini, siis nüüdseks on pakased nad õige maadjaks tagasi võtnud. Ka loorberkirsipuud pole kiita. Nägid nüüd üpris tüükalised välja. Kui kahe aasta eest haljendasid nad kuni 6 jala kõrguse lopsaka tihnikuna, siis nüüd on kõrgemad harud vaid 3 jalga. Oh neid siberduvaid talvi! Piisaks vaid paaril mahedamal sekka eksida, siis kosuks tuliastlad ja loorberkirsipuud kiiresti.

Juba varemalt põdema jäänud sirmokkast ei tahagi enam õiget elulooma saada. Paistab, et talvel on väljas olnud ka kaks tšiili araukaariat. Üks väga niru, teine siiski ligi 2 jala pikkune. See on tegelikult ime. Araukaariast Eesti tingimustes vaevalt kunagi puud tuleb, võibolla kuskil Sõrves ehk. Aga ka sellise"nana"-vormina on see ürgaegne puuelukas tähelepanuväärne. Mis aga nende naabruses rõõmustas, olid vitsana ülespoole tungivad metasekvoiad, juba 4 meetrit kõrged.

Möödusin amuuri leopardide asupaigast. Pojad mängisid, arvatav mamma (?) tuli kihvad õieli võre taha ja kõhises näkku. "Kss-kss," tegin vastu. Seepeale kadus ta sahhalini kirburohu varju, viskas seal külili ja kukkus väga pahase moega sabaga vehkima.

Hiigelelevandi ja kaljukitsede naabruses lõhnas üheksa suurt potti rosmariini, moodustades jupikese vahemerelist hekki. Garda järves asuv Sirmione tuli meelde...

Alles on Hiiumaa kivilabürint, alles on neli 3-4 meetrit kõrged hõlmikpuud. Kaks täitsa ilusad, aga neilgi näikse ladvakasv puuduvat. Millegipärast kipuvad paljud hõlmikpuud Eestis juurdekasvu aastateks unustama, justkui mumifitseerudes. Teisalt on näiteid ka jõudsalt kasvavatest hõlmikpuudest.

Väga erinevat pilti pakkus juudapuulehikute "võsa": üks isend täiesti raagus, osad pooleldi, üks rohelise-värvilise kirju, üks üleni roosakollane, kaks tükki täiesti suvehaljad. Ajuti paiskus sealtpoolt magusat karamellilõhna. Miks küll see külmakindel ja väga kaunis puuliik meil haljastuses ikka veel nii vähe tuntud on?

Piisonite naabruses hõbetasid igihalja kaerandi siilid ja 5 meetri kõrgune ahtalehine hõbepuu. Kolmest tulbipuust üks on ligi 4,5 meetri kõrgune. See on eksootiline vaatepilt!

Oma lisa andsid üle pea sirguvad hiigelpäevalilled (Helianthus salicifolius). Peenelehiste õhuliste nuiade otsas punnitasid õienupud, kuid kahjuks ei jõua see tore liik meil õitsema minna. Või vahel harva siiski? Kuid mis neist õitest. Ilma nendetagi on hiigelpäevalill erakordse välimusega. Kahjuks on jällegi tegu taimharuldusega, kes alles ootab laiemat pääsu meie aedadesse.