Lisaks golfiplatsile on Ojasaarel arvatavasti Eesti ainus murukattega tenniseväljak ning rannavolle väljakud. Kõik need võimalused teevad Ojasaarest mõnusa sportliku ajaveetmiskoha.

“Kui selle Ojasaare talukoha Aarla külas ostsime, võsast välja raiusime ja enam-vähem kuivaks kraavitasime, tekkis hulk vaba maad, mida tahes-tahtmata on vaja korras hoida. Üle talu maade kulgeb kõrgepingeliin, seega puid siia pole mõtet istutada ja tuleb rõõmu tunda avarast vaatest, mis kunagistele põldudele avaneb. Seda kõike on vaja ju korras hoida ja et muruniitmisel ikka mingi eesmärk ka oleks, mõtlesime, et teeks siia õige golfiväljaku,” meenutab Jaan Lipsmäe Ojasaare golfitalu sündi üheksakümnendate aastate alguses.

Eestis on juba õige mitu tipptasemel golfiväljakut. Nende rajamine tundub olevat hiigeltöö ja haldamine samuti keeruline, sest nii mõnigi keskus tegutseb pankroti serva peal. Seepärast tundubki talusse golfikeskuse rajamine üsna tavatu ettevõtmisena, mis eeldaks suuri investeeringuid või suuremat hulka osanikke, kes töö või tehnikaga ettevõtmisse panustaksid.

Ojasaarel aga otsustati proovida toime tulla vaid oma pere jõududega. Jaan on taimede ja haljastusega tegelenud suure osa oma elust, praegugi on perel oma haljastusfirma. Et ka tema abikaasa Ülle üheks suurimaks hobiks ja kireks on koduaia kujundamine ning lapsedki lõid meelsasti koduümbruse töödel kaasa, hakkas Ojasaare vaikselt ilmet võtma.

Üheks ettevõtmiste innustajaks oli Jaani isa, kes 70aastase mehena sõitis jalgrattal oma kodust Ojasaarele ja tegi seal kogu päeva tööd, näiteks saagis käsi­-
saega puid.

“Ühel päeval vaatasin, mida see isa seal võsas toimetab,” jutustab Jaan.

Selgus, et kogu elu maaparandajana töötanud mees oli haaranud labida ja süvendas krundi kõige madalamas ja soisemas osas olevat kraavi, mis liigvett hakkas ära juhtima. Seesama kraav täidab oma ülesannet veel praegugi, ehkki peale võsa raiumist toodi ekskavaator ka ikka kohale, mis tulevase golfiväljaku aluse tasandas, puujuurtest puhastas ning sobiva reljeefi andis.

IGALE PLATSILE OMA MURU

Kohta, kus maapind soisem oli, kaevati tiik. Tiigist välja võetud turbasegune liiv sobis Jaani arvates hästi tenniseplatsi alla täitematerjaliks. Täitematerjalile kanti viimase, umbes 15sentimeetrise kihina kruusasegune muld ning kui kõik kihid olid hoolega ja mitu korda üle rullitud, võis muruseemne peale külvata.

Nii tenniseplatsi kui ka golfiväljaku rajamisel on võtmeküsimuseks muru. Kui golfimurule astud, tekib kohe tahtmine seda käega katsuda ja seejärel jalad paljaks võtta, sest muru on nagu paks ja vetruv rüiuvaip.

Golfiplats koosneb teatavasti radadest, mis lõpevad eriliselt siledaks pöetud ringide ehk green’idega. Green’i keskmes asub auk, mille suunas golfipalli tundide kaupa veeretatakse. Enne muru külvamist soovitati Jaanile minna golfi ja täiuslike murude kodumaale Inglismaale muruväljakuid uurima. Kuid Jaani arvates ei saa Inglismaalt kõike otse üle võtta, sest looduslikud tingimused on ju sootuks teised.

“Üldiselt kasutan Ojasaarel Scheteligist ostetud green’i muru ja Eesti eliitmuru seemet. Tenniseplatsil kasutasin seemnesegu, mis koosnes võrdsetes kogustes eliitmuru ja green’i muru seemnest,” selgitab Jaan.

Muru külvamine on suhteliselt väike töö, võrreldes sellega, mis tuleb teha selle hooldamisega. Niitmine, kastmine ja väetamine on igapäevane rutiin. Green’i muru tuleks niita põhimõtteliselt iga päev ja selle jaoks on isegi oma niiduk, mis jätab muru viie millimeetri pikkuseks. Ülejäänud kolme ja poole hektari suurusel alal niidetakse murutraktoriga ja kuivemal ajal piisab ühest niitmiskorrast nädalas.

VÄETAMISE KUNST

Kuival ajal vajab green tihedalt kastmist ning ka väetamist. “Sellega on nii, et mida rohkem väetad, seda rohkem niidad ja mida rohkem niidad, seda rohkem tuleb ka väetada,” võtab Jaan oma päevast päeva korduva tegevuse kokku.

Muru saab väetist kuus korra ja kõige mugavam on muru väetada väikest käru meenutava plastmassist külvikuga, mis sobib nii seemne kui ka väetise külviks ning mille ava läbilaskevõimet saab reguleerida väikese kangiga.

“Ka näiteks see, kui palju väetist muru tegelikult vajab, tuleb endal kogemustega paika panna,” arvab Jaan.

Tuleb valida väetis, mille graanul ei oleks liiga suur, sest kuivaga jääb väetisetera murule ja kahjustab lähedal olevaid taimi. Oluline on näiteks ka see, et külviku ava oleks väga täpselt reguleeritud ja kõikjale jõuaks võrdne kogus väetist. Vastasel korral tekivad muru sellele osale, mis on väetist rohkem saanud, tumedamad jooned.

Muide, sedasama värvierinevust kasutas Jaan ära tenniseplatsil. Ta väetas mänguplatsi tugevamini kui kõrval olevaid murualasid ja nii on väljaku piirid muust osast selgemini eristatavad.

“Kõik küsivad, kas sa kasutasid siin erinevaid murusegusid, kuid tegelikkuses on asi hoopis lihtsam,” selgitab Jaan.

KOGEMUSED ÕPETAVAD

Jaani arvates on Ojasaare maad liigniisked olnud seepärast, et põhjavesi on väga lähedal ja tiik täitus veega väga kiiresti. Kuna vett tuleb peale küllaldaselt, oli vesi tiigis väga puhas ja jahe isegi tänavusel kuumal suvel.

Ilma veerohke tiigita oleks muru hooldamine põuasel ajal väga keeruline. Kuival ajal töötab tiiki paigutatud pump iga päev mitu tundi, kastes nii tenniseväljakut, golfimuru kui ka peenraid.

Siiski ei jõua mitme hektari suurust muru pidevalt kasta ja nii on elamu naabruses lõuna poole kaldu olev muruväljak sama kollakas nagu sel suvel Eestimaal enamasti. Samas vastaskallak, mis otse päiksekiirte all ei ole, on mõnusalt roheline. Muruga on aga nii, et esimeste suuremate vihmadega hakkab see haljendama nagu võluväel.

Suve lõpp on sobiv aeg ka muru parandamiseks. See tähendab, et murule kantakse õhuke liivakiht, mis tasandab mängu käigus või ka lihtsalt maapinna vajumisest tekkinud augud ja defektid. “Liiv on murule väga hea, lisab pinnasele õhulisust, et muru juured ei peaks hapnikupuuduses olema,” teab Jaan.

Green’idel aga parandab korralik golfimängija enda tekitatud vigastuse murupinnal kohe. Selleks on golfikotis väike kahvlit meenutav riistapuu, millega viga saanud kohast pinnas üles kergitatakse, et muru taastuda saaks.

Ojasaare talu
Aja jooksul on muru hooldamisel tekkinud ka probleeme, millest Lipsmäed ise jagu pole saanud. Nii näitavad nad murus olevaid pruunikaid laike ega tea nende tekkepõhjusi.

“Et teeleht ja ristik tahavad väga aktiivselt murusse pugeda, tõrjudes murukõrrelised välja, oleme laialeheliste umbrohtude tõrjevahendiga neid ka ohjeldanud. Võimalik, et muru kärbumine laikudena on sellega seotud,” oletab Jaan.

Kuna kogemusi ja võimalusi muru hingeeluga kursis olla on Ojasaarel väga palju, on Jaan teinud koostööettepaneku maaülikoolile. Siin võiksid tudengid ja teadlased oma katseid teha, et meie sellealaseid tippteadmisi kõigile kasutoovalt rakendada.

ILUTAIMI IGALE MAITSELE

Peale hektaritena laiuva sametise muru imetlevad Ojasaare külalised ka lillepeenraid, mis taluõue ning golfiväljakule laskuvat kallakut kaunistavad. Lilled ja iluaed on Ülle ning aiakujundajast tütre Seidi looming.

“Õuele, mis jääb elamu, vana maakividest lauda ja aida vahele, istutasin peamiselt vanadest taluõuest tuntud lilli: flokse, pojenge, päevaliiliaid ja daaliaid. Maja otsas on madalamate okaspuusortidega istutusala, maja taga rosaarium ja siis veel mõned peenrad, et maja ümber alati midagi ilusat vaadata oleks,” annab Ülle oma tegemistest ülevaate.
Ojasaare talu

Suuri, heakorrastatud peenrapindu vaadates mõtled tahes-tahtmata väikse kaastundega sellele määratule tööle, mida nende korrashoiuks teha tuleb.

Ülle arvab, et see pole üldse nii: “Aiatöö on väga mõnus. Kui ei lase asjadel käest minna ja tasapisi teed, siis on see puhas rõõm. Rohin natuke, seejärel kastan end tiiki ja kui leian õhtul aega aias jalutada või terrassil istuda ning päeva jooksul tehtust ise rõõmu tunda, siis minu jaoks on see täiuslik suvi ja täiuslik puhkus.”

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu septembri numbris.