Talv läbi täies lehes pöögid
Tegelikult hoiavad ka valgepöögid lehti küljes, ent nende suvejäänukid on krimpsu-rulli tõmbunud, poripruunid, pigem nagu närused kasukariismed.
On ka tammesid, kes lehti talvel kinni hoiavad, kuid neid jagub mu kodukanti vist üksainus. Pöök jääb siiski meie talvede kõige n-ö leherikkamaks lehtpuuks. Ent see on maksev vaid noorte, paari-kolme meetri kõrguste puuhakatiste puhul. Nõnda nagu valgepöögil, kaob pöögilgi vanemaks saades see aastaringne lehtede küljes hoidmise komme ära. Kuid siis on nad juba nii toekaks sirgunud, et pakuvad ka raagunult silmailu – seda oma silehallide tüvede ja graatsiliste okstega.
Talvist küpspruuni pöögilehestikku saab aga aias hoida ka aastakümnete jooksul: tuleb rajada pöögihekk. Paari-kolme meetri kõrgune hekk püsib lehes kevadeni välja. Alles mai lõpul, noorte siidroheliste lehtede ilmumisel poetavad nad üsna vastumeelselt vana kasuka maha. Kuskil Inglismaa aiaraamatus on kirjutatud, et talvise pöögiheki lehtede tuules krabisemine mõjub liiga nukralt. Nojah, neil seal sahisevad talv läbi igihaljad eukalüptid ja muud säärased. Meie tingimustes, kui talvetuiskudes okaspuud oigavad kumedalt, mõjub pöögilehtede krabisev sahin vägagi vaheldust toovalt.
Pöögil jagub üldse palju häid omadusi, üks erilisemaid on tema sügisvärvus. Tavaline roheline põhiliik rüütab end oktoobri lõpul külluslikesse hõõguv-võikollastesse toonidesse. Suvel süngelt mustendanud punalehine vorm näitab erinevaid punaseid ja oranže varjundeid. Ainus miinus: tavaliselt jõuavad sügiskülmad enne seda värvipidu ette ja seega on meie kliimas pöökide sügisilu rohkem nagu õnneloos.
Kuid kevadist pöökide puhkemist näeb täies ilus igal aastal. Noores siidises helerohelises lehes põhiliigi esindajad ja erksalt punavad-kumavad aedvormid on pilt, mida alati pikisilmi oodata.
Pöögi puhul on siiski väike aga: Ida-Eestis võib ta olla üpris külmaõrn. Kuid korralikke puid leidub suisa Luua pargis (aastaid hiljem kipun küll suisa kahtlema, kas ikka oli see imelugu seal võimalik). Igatahes kaitstud kasvukohtades tasub katsetada sealkandiski. Ühe meeldivaima leiuna on mulle meelde jäänud kaunis ja huvitavate liikidega Olustvere park Viljandimaal, kus täisealised pöögid loovad pargiansamblis toredaid aktsente.
Lääne-Eestis pole pöök parkides seevastu sugugi väga haruldane. Just neil puudel tasub sügiseti silma peal hoida, et saada kohalikku seemet külmakindlamate istikute jaoks. Tõsi, seemnesaaki ei küpse sugugi mitte igal aastal ja igal pool. Näide 2008. aasta sügisest, kui Keila-Joa pöökide alused olid pähkleid täis, samas Kärdlas valitses ikaldus. Ka võivad saadud järglased olemuselt üksjagu varieeruda. Hea näide on mul kahe saare emapuude erinevustest. Saaremaa põhjaranna Triigi pöögi järglased on heakasvulised, suurte laiade lehtedega, ent kole varapuhkevad, mistõttu kannatavad lagedal kasvades noorest peast kevadiste öökülmade käes päris kõvasti. Kärdla rannapargi pöökide järglased puhkevad aga hiljem ja on seega märksa hiliskülmakindlamad. Ometi hukkus üks neist Virumaale Alutaguse metsade serva viidult ühe läinud kümnendi mõrvartalve tagajärjel.
Nii et pöögihekki rajada tasuks igal juhul kohalikust seemnest, sest teab kust lõunast sissetoodud kulukate istikutega võib minna nii ja naa. Praeguses istikute välismaalt sissetoomise möllus on kohaliku seemnebaasi ära kasutamine lubamatult unarusse jäänud.
