Talvine haljus
Võib-olla on täna väljas korralikud miinuskraadid ja lumi maas, kuid nädal tagasi, selle loo kirjutamise ajal, levitas paljas murumätas lausa kevadist tärkamiselõhna põõsaste vahele, millel omakorda tundusid pungad juba pakatamisvalmis olevat.
Oktoobri lõpul rõõmustasin, et sel aastal sai muru viimast korda niita ideaalsel ajal – kuu lõpuni oli veel kümme päeva ning kohe pärast seda saabusid esimesed külmad, mis pani muru kasvu seisma.
Asi on selles, et oma pikaajalistele haljastajakogemustele tuginedes olen soovitanud viimase muruniidu teha “võimalikult hilja ja võimalikult madalalt”, sest siis ei lamandu hilissügiselgi pisut kasvavad murutaimed kevadeks maapinnale ja lumiseenel pole asu inetuid valgeid laike tekitada.
Aga võta näpust – sügissoe on kasvatanud murutaimi veel ligi paari vaksapikkuse võrra. Imelik oleks puhtaks kasitud ja talvekorterisse puhkama saadetud kunstlambaid haljasmaale rohtu järama ajada, ja ega vettinud pinnas neil väga hästi veereda ei lasekski. Aga mis sest, las lohutab suusailma ootajaid vähemalt värske roheluski.
Ka paljukirutud sammal on paljudes kohtades, kus seda suvel märgata polnud, murutaimede üle võimust võtnud. Kuid elu näitab, et järgmisel kevadsuvel taandub tema omakorda kõrreliste ees.
Ja samblaroheline on ju ka ilus. Ristikutaimede maapealsed osad on niikuinii silma alt kadunud, ent nemadki ilmutavad end taas kevade edenedes.
Mis aga võib peenetundeliste esteetide silma tugevalt häirida, on vihmausside elutegevust tunnistavad mustad kleepuvad kühmud. Sel sügisel ilmusid esimesed “mini-mutimullahunnikud” nähtavale juba enne oktoobri keskpaika ning nende hulk kasvab veelgi.
Töökad vihmaussid
Tuleb tõdeda, et mulla (nii murus kui ka peenardel) tervise seisukohalt on see ainult õnnistuseks, sest nii segavad vihmaussid pinnasekihte seda kobestades, võimaldades juurtele paremat õhu juurdepääsu ja juhtides sadevett paremini pinnasesse.
Õigesti teevad need aiapidajad, kes jätavad niidetud rohu (see peab niites olema muidugi lühike) kokku korjamata, sest ka see on vihmaussidele paras suupoolis. Veidi ebamugav on seejuures vaid asjaolu, et kleepuvad mullakänkrad jäävad saapatalla mustrisse ning kipuvad esiku põrandat määrima.
Kahjuks on rikkalik vihmausside varu heaks toidulauaks mullamuttidele. Nende kahe liigi tegevuse põhjal võib külma ilma tulekut paar nädalat ette ennustada – enne seda kolivad ussikesed sügavamale ja neile järgnevad ka mutid.
Siinkohal tuleb täpsustada, et ega vihmaussid mutte ekstra ligi meelita. Nii et nende peale ei maksa küll viha kanda!
Õisi ja värskeid võrseid
Aias on õitsema hakanud nii mõnedki püsikud, näiteks padjand-leeklill ja harilik karukell, rääkimata lumeroosidest.
Kui mõnda kohta on istutatud talveks kaetavate põõsaste alla näiteks lumikellukesi, siis neilgi
on juba suured lehed ning õiedki ilmunud.
Sellistele lilledele peaks andma küll valgust: tõstke kattematerjal mõneks ajaks kõrvale ja pange tagasi kohe kui külmad tulekul. Pimedas kolletuvad lehed asjatult ning see omakorda kurnab taimi.
Kardetakse, et põõsaste pungad on liialt puhkemisvalmis, kuid meil siin Lääne-Harjumaal mere läheduses see ohtliku piirini veel jõudnud pole. Seda just meie kliimavöötmesse sobivate liikide puhul.
Kliimakriitiliste liikidega on aga asjad hullemad. Selle näiteks võiks tuua naistepuna ‘Hidcote’, kelle järgmise suve pungadest on kasvanud juba mõnesentimeetrised mitme lehekesega võrsed. Silma alla pole sattunud ühtegi budleiat, aga usun, et temagi puhul on seis sarnane.
Siinkohal lohutuseks, et tavaliselt ei ela nimetatud taimedel eelmise aasta võrsed niikuinii talve üle, kuid maapinna lähedalt on nende taastumine hea, ja kui veab, näitavad nad pärast suveharja ka uusi õisi.
Sügisel potist päästetud hortensiad rõõmustavad vangipõlvest pääsemise üle nii, et on kasvatanud vanade okste vahele 3–4 cm pikkused noored võrsed, mis aga võivad talvekülmade saabudes paraku hukkuda. See tõestab, et põõsaste istutamise oleks võinud hoopis kevadisele ajale jätta.
Umbrohi taas platsis
Ütlus, et umbrohi ei kao, peab täielikult paika. Sügisel hoolikalt rohitud pinnal omavolitsevad noored umbrohutõusmed, vesihein õitseb ning pillub isegi seemneid laiali.
Mõnikord juhtub, et muru külvatakse küllalt hilja. Praeguseks on hädised tõusmed jõudnud kenasti kogukamaks kasvada. Häda võib juhtuda nendega siis, kui nad jäävad lompi, mis ei jõua maapinda imbuda ning see külmub. Jää tähendab noortele murutaimedele aga kindlat hukatust.
Tundub, et üldiselt valmistasid suve lõpupoole taimed end talvitumiseks üsna hästi ette. Oluline roll on siin sügisvihmadel, sest põuaga kipuvad taimed jääma vahepuhkusele ega jõua oma füsioloogiat häälestada tõsisemale talvepuhkusele.
Siit soovitus järgmiseks sügiseks: sademevaese ilma korral peab taimi kindlasti kastma, kuigi kalender näitab sügist.
Tähtis on, et puudel-põõsastel jõuaksid rohtsed võrseosad maksimaalselt puituda. Kahjuks on mõnel kontpuusordil, samuti terveservalisel pajul ‘Hakuro Nishiki’ viimane rohtne sõlmevahe saanud juba novembrilõpu külmadest kahjustada.
Selle vastu ei saa me midagi parata, kuid pole ka midagi hullu – kevadel ongi soovitatav paljude põõsaste oksi kärpida, nii hakkavad need paremini harunema.
Haigustel mõnus levida
Niiske ja soe ilm on soodne mikroseente arenguks. Mõnes kohas on talve kohta tavatult palju näha taimedel jahukastet.
Veel pole hilja puhastada aias kadakaid ja elupuid võrasse kogunenud eelmis(t)e aasta(te) okkavarisest – mis võib seentele pakkuda paremat elupaika kui niiske ja tuulevaikne orgaanikahunnik.
Pole vaja ka paanikasse sattuda, kui elupuud ja mõned kadakate sordid on oma rohelise okkavärvi pruunide toonide vastu vahetanud – nii ongi neil kombeks. Eriti silmatorkav kameeleon on mikrobioota, kes tundub talvel olevat oma pronksikarva kasukas hoopis teine liik.
Hea märk, et taimed pole veel omadega päris sassi läinud, on ka see, et mulle teadaolevalt ei ilmuta lumekupud, forsüütiad, nõiapuud ega ka kõmri lodjapuud praegu õitsemise soovi. Väikesi kollaste õitega lumekuppe olen kõige varajasemalt juba veebruaris õitsemas näinud.
Ja lõpetuseks veel üks lugu vihmaussidest. Soojustatud kompostris käib hunniku pinnalgi veel vilgas elu. Väikesekasvulised vihmaussid nuumavad end inimese põlatud toidujäätmetel, panustades looduse aineringluse katkematusse. Õngemehed, seadke end ritta!
