Talvine nuhtlus - oksi närivad metskitsed
“No misasja te siis nüüd sedasi teete?” nõudsin neilt valjul etteheitval häälel. Kitsed vahtisid otsa, ei kõssanud ega võpatanud ja liikusid omas tempos edasi järgmise saaretuka vahele. Keset päist päeva, hoolimata inimesest, väljagi tegemata erutunud külakoerte kisast.
Eks metskitsedel, metssigadel ja teistel ole tänavu rasked ajad. See on aga ainus hea asi praeguse talve puhul üldse. Miks? Kuidas?! – hüüavad selle peale õrnahingelised linnainimesed ja muud säärased. Hea sellepärast, et teatud loomaliike on meie metsadesse liiga palju saanud.
Jahimehed ei suuda nende arvukust enam ohjes hoida, pigem kipuvad liigse lisatoitmisega ainult asja veel halvemaks tegema. See metssigade terror, mis juba aastaid näiteks Kõpu kandi koduõuedes toimub, on ilmselge märk, et midagi on viltu. Ehk siis sigu on liiga palju saanud. Siin karmil põhjamaal ei oleks ilma inimese poputamiseta neid kindlasti nii ohtralt.
Hiiumaa on metsaga kaetud saar, mille metsadesse aga loomad enam hästi ära ei mahu. Siin peaks eelkõige kaitse alla võtma inimeselooma! Seda arusaamatum, suisa tobe on kitsede ja sigade praegune jätkuv ohter lisatoitmine. Loodus tuleb viimaks oma korrektiive tegema, ent mõned nuumavad metselajaid varmasti edasi justkui koduloomi. Milleks ometi?!
Kuskilt on läbi käinud mõte, et vähemalt Lääne-Eestis tuleks metsloomade talvine toitmine keelustada. Igasuguste totrate seadusekeste asemel võiks selle seaduse ometi ükskord ära teha! Ja vaadata, kuidas loodus omapead hakkama saab. Kui tõesti vaesed kitsekesed ja notsukesed välja surema kipuvad, eks siis või ju jälle natukese lisapalu andma hakata.
Pidevalt üles küntavate Kõpu õuemurude või Vilsandi kindlushoovide kõrval on minu aiamured siin Kesk-Hiiumaal õnneks üsna pisikesed. No sõid kitsed ära kõik loorberkirsipuu lehed, hoolimata nende tsüaniidisisaldusest. No närisid natukese prooviks astlalist tuliastelt ja kibuvitsapungi. No ampsasid noortelt pooppuudelt ära viimase suve ladvakasvudest poole. Nad mekkisid prooviks isegi toomingavõrseid, mis ma olin eksootide ümber sättinud enne jõulukülmade saabumist.
Väidetavalt olla toomingas hea looduslik kitsepeletusvahend. Seni tundub see tõesti töötavat. Ehkki kui järele mõtlema hakata, siis pole see siiski teps normaalne nähe: ümberringi toitvat võsa metsade viisi, aga nad kohe PEAVAD tulema lagedale, et tühjast aia lumekõrbest otsida üles kõige üksikumad ja väetimad vitsakesed, mida järada!
Ma ei armasta süüa imetajate liha. Aga kui näiteks mullu va keski põdranäss mu üle pea sirgunud ebatsuugad ära kooris ning pooleks murdis, nõnda et need hukule said määratud, siis… Ja kui va metssead peaksid ka minu aknaaluse muru korduvalt segi keerama. Võib-olla oleks talvine metsseapraad ja põdravorst siiski igati õige asi? Loodusliku tasakaalu mõttes või nii. Tuleks amb teha ja otse aknast mugavasti küttima hakata. Väärt mõte!
