Seene eluolu uurides selgus, et see polegi tegelikult väga suur ime, et austerservik sooja detsembriilmaga kasvama hakkas.

Nimelt vajab see seen viljumiseks madalat temperatuuri ja seepärast ilmub ta lehtpuudele hilissügisel ning püsib tugevate külmade saabumiseni, soojadel talvedel võib ta viljuda kuni kevadeni. Tavalisem on ta parkides ja aedades, harvemini kasvab metsas.

Austerservik on väga maitsev söögiseen ja tarvitamiseks kõlblik ilma kupatamata. Ta sisaldab asendamatuid aminohappeid, vitamiine, kasulikke mineraalaineid ning mikroelemente. Seene rasvasisaldus on kuni 3%, kalorsus 34 kcal/100 g – seega on austerservik väga hea dieettoiduaine.
Riiulitena kasvavad seened.

Austerservik on austrikarbikujulise viljakehaga, serviti puutüve külge kinnituv seen, mis kasvab metsikult lehtpuude tüvedel ja kändudel. Meil kasvatatavad austerservikud on tavaliselt hallikat värvi, kuid leida võib ka mitmeid teisi värvitoone, alates väga heledast koore värvi beežist kuni pruunini ning heledast hõbehallist kuni violetse ja vahest isegi musta värvini. Maitse poolest nad ei erine, kuid enamik heleda värvitooniga seeni kuumutamisel tuhmub.

Viljaliha on austerservikul hele, tugev ja meeldiva seenemaitsega ning -lõhnaga.

Söögiks kasutatakse austerservikuid samal viisil kui šampinjone, ka võib austerservikuid paneeritult tervelt praadida. Selle seene suured lihakad kübarad kasvavad enamasti hulgakesi otsekui riiulitena üksteise kohal, harvemini üksikult või kahe-kolme kaupa koos. Eoslehekesed on noorena valged, vanemana helepruunid. Eoslehekestelt suurel arvul vabanevad eosed moodustavad tihti kübaratele valge eospulbrikihi.

Meie praadisime oma leiu ehk kena kolm riiulikest seeni lihtsalt sibulaga ära ja pistsime nahka. Nüüd käin aeg-ajalt vaatamas, kas on veel midagi kasvanud. Kuigi ilmad on külmemaks läinud, leidsin eile pisikese seene, mis oli servast kenasti härmas. Ära noppima ma seda ei rutanud – esiteks ei ole ühte seent mõtet praadida ja teiseks loodan, et ehk kasvab veel.