Mu teetamise künka jalamil, otse jäätunud tiigi kaldal, sirutub lumest luuataoline nelja jala pikuke juudapuulehiku vitsakimp. Ta pakub ahistavas pakasevalevuses oma pruunpunakate võrsetega silmale meeldivat pidepunkti ja mõjub kuidagi lootusrikkalt, lohutavaltki. Juudapuulehik (Cercidiphyllum japonicum) on Eestis osutunud üsna külmakindlaks liigiks. Väga tore üle kümne meetri kõrguste juudapuulehikute kolmeliikmeline grupp kasvab Saaremaal Audakus, sama uhke isend leidub suisa Tartuski. Tallinna loomaaias vohab aga lausa juudapuulehikute “võsa”.

Nagu nimi ütleb, on tema ümarad lehed sarnased juudapuule, ehkki nad pole omavahel üldsegi sugulased. Ma ei usu, et mu vahemerelisest harilikust juudapuust kord puu kasvab, kuid sarnast omapärast leheilu loodan vähemalt juudapuulehikultki. Kevadel puhkedes on ta õrn rüü roosapunastes toonides, sügisel levitab roosakates-oranžikates-kollastes värvides lehestik isuäratavat karamellilõhna. Juudapuulehik ongi n-ö lehtdekoratiivne puu, erinevalt juudapuust temalt erilist õiteilu ei maksa tahta. Kuigi kevadel ilmuvad veinpunased kribulatutid on üsna omapärased. Väidetavalt õitsevat juudapuulehik meie tingimustes paraku haruharva.

Oma kaugel kodumaal Hiinas ja Lõuna-Jaapanis leiduvat suisa hiiglaslikke põliseid juudapuulehikuisendeid: 45 m kõrgusi, tüveläbimõõduga kuni neli ja pool meetrit. Usutavasti Eestis kasvavad puud nii hiiglaslikuks ei sirgu kunagi.

Iseäranis kaunid on juudapuulehiku leinavormid. Tuntud on ‘Pendulum’. Kui mina tunamullu omale istiku soetasin, selgus, et tegu pole põhiliigi, vaid sordiga ‘Morioka Weeping’. Algul tundsin pettumust, sest ma ei armasta eriti igasuguseid sordi kribu-krabusid, eelistan looduslikke põhiliike. Kuid see sort olla kirjanduse põhjal tõeline pärl. Nimelt kasvab ‘Morioka Weeping’ nooruses luuana kõrgusesse, et alles siis aastate pärast sealt ülevalt oksi allapoole riputama hakata. ‘Pendulumist’ on ta igatahes jõudsama kasvuga, sirguvat suisa 40 jala kõrguseks. Oo, ma kujutlen seda pilti tulevikus oma koduaias: ümarlitrilised oksad sihvakalt puult valgumas rippuva eesriidena vesiroosilise tiigi kohale. Küllap on see üks kõige kaunimaid rippoksalisi vorme maailma puuliikide hulgas üldse! Ja mis eriti imekspandav: võibolla siin põhjamaalgi üsna külmakindel. Väidetavalt taluvat ta kuni – 34 kraadist pakast. Mullune esimene talv Eestis ja Hiiumaal ei kahjustanud oma 25 kraadiste külmadega mu puukesel ainsamatki punga. Näiliselt nii peenikekeste ja habraste vitste kimp nagu ta on, ometi uskumatult tugev! Muidugi ei taha nüüd ära sõnuma hakata. Tänavune veebruar on jälle kostitanud korral-paaril 25 miinuskraadiga ja teab mis hullu veel tulla võib...

Öeldakse, et uppuja haarab õlekõrrestki. Ehk siis aednik igast vähegi lootustandvast vitsakesest “igavese Arktika” keskel. Juues pakasepäikese paistel künkal teed oma nääpsukese leinajuudapuulehiku kohal, tunnen natukesekski jälle meeli ja unistusi ärkavat. Juudapuulehikukardinad lõheroosasid vesiroosiõisi täis tiigivee kohal on kujutluspilt, mis aitab ümbritsevat karmi talvekammitsust veidiks ajakski mõtteist kõrvale tõrjuda.