Talvised lemmikud iileksid
Ühest küljest pisut muretsesin taimi kaitsva koheva lumekihi kadumise üle, teisalt – ju enne järgmisi pakaseid jälle uus n-ö isolatsioonikiht peale sajab. Pealegi oli kõige vabanemine ja taas nähtavale sulamine puhas rõõm.
Alles jõululaupäeval olin aias sumbates seisatanud ja silmitsenud lumekuhilast piiluvat jäikund iileksioksakest. Mõne päevaga olid kõik iileksid lagedale sulanud. Täiesti rabav pilt on see, millised ülilõunamaise moega põõsad keset me taigalikku põhjamaad on võimelised ilutsema. Lumi toob nende erilisuse iseäranis esile: valgel taustal läiktumedad filigraanselt ogaservalised lehed, moodustamas haljaid põõsamütakaid. Teine samasugune toredus on pukspuu, ent too on siin Hiiumaal suhteliselt tavaline. Iileksid aga kahjuks seni mitte. Eks neid peetakse ikka veel külmaõrnadeks, pealegi pole iileksid nõnda vähenõudlikud kui pukspuud. Iileksid tahavad heaks kasvuks parasniisket pigem happelist mulda ja tuultest kaitstud paika. Lisaks on nad kole hellad märtsipäikese kõrvetuse suhtes. Siiski on meserva iileksite sordid Eestis täiesti perspektiivsed, nad lihtsalt vajavad hoolega valitud kasvukohta ja mõningast poputamist.
Minu enda talvelemmikud aga on nood n-ö õiged, euroopa ehk teravalehised iileksid (Ilex aquifolium). Ikka need, kes koos puuvõõrikuga kuuluvad Lääne-Euroopa jõulude sümboltaimede hulka. Just noodsamad mul metsaaias jõulude järel taas lumest välja sulasidki. Nad sobivad imehästi kokku kõrval leiduvate küpspruunide toonidega, mida pakuvad liivakivide kuhil, kivitamme ja valgepöökide okstele jäänud kuivanud lehed. See on vist üsna iseloomulik pilt Iirimaa loodusele?
Mõne arvates on need viimaseid karmivõitu talvesid trotsinud teravalehised iileksid Eesti mõistes “lubamatu anomaalia”. Keset talve nende julget haljust silmitsedes kipun isegi sellega nõus olema. Väliselt meenutavad nad vahemerelisi iilekstammi või värvitammi. Tegelikult taandub see ime pigem õnnestunud kasvukohale: püsivniiske happeline liivmuld, külmade tuulte eest kaitstud välu ning hilistalvise päikese eest varjutamine. Viimase paratamatuse tõttu ma veebruaris-märtsis aias iileksite rohelust kahjuks nautida ei saa – siis peavad nad varjukangaste taha peitu minema.
Kuid mis saab siis, kui need praegused veel allameetrised põõsakesed üle pea kavatsevad sirguda, kes neid siis enam varjutada suudab? Eks näis, esialgu on see mure veel kaugel. Peaasi, et need lääneeurooplased siin edaspidigi hästi edeneks. Loodan, et ma selle kiidukõnega nüüd midagi ära sõnuma ei hakanud…
