Taterma taimeaias
Jõudsime otsaga Kuristessse. See koht on mulle alati meeldinud seetõttu, et järsku asenduvad lehtpuistud seljandikul kasvava männisegametsaga.
Ridamisi ilmus hoolitsetud hoove. Tundus nagu oleks Kärdla serva jõutud. Tegelikult elab sealkandis võibolla vaid paarkümmend inimest. Paigas saavad kokku kahe küla maad. Teest idas asub Kuriste, teest läänes Taterma küla. Taterma poolele jääb ka Kuriste kirik – Hiiumaa ainus terve ja nüüd üles vuntsitud kreeka-katoliku kirik. Kõrval asuvas samaealises hoones asub nüüd ümbruskonna seltsimaja.
Tatermalt sai läbi põigatud eeskätt uue taimeaia pärast, mida peab Reet Teigar. Muuseas toob ta suure osa istikuist Eesti põhjapoolseimast, Tapurlas asuvast Tõnu talu puukoolist, kus kõik istikud kasvatatakse kohapealsest taimmaterjalist. Natuke ootamatu oli keset Hiiumaa sisemaad järsku leida eest kirevat taimeäri. Aga noh, nüüdsel ajal, kui enamusel auto istumise all, ei ole need mõned verstad peateest eemal eriliseks takistuseks.
Iseenesest on taimeärides käikudest kujunenud mu jaoks nüüdseks pigem meelelahutus. Oma aed on niigi kraami juba täis, aina raskem on mõnele uuele lemmikule head kohta leida. Aga näe, Tatermal jäi kohe silma hiigellopsakate lehtedega mitu m kõrgeks sirguv kämmalrabarber, keda mul veel polnudki. Selline monstrum sobiks hästi metsatiigi kaldale. Meie kliimas asendab ta ehk mingil määral brasiilia gunnerat, kui nüüd pisut meelevaldne võrdlus tuua.
Ullungi pihlakas meeldis mulle ka, kuid otsustasin targu ostmata jätta. Ei ole mul talle nii avarat kasvuruumi pakkuda kui kõrval asuvates Taterma aedades näha võib. Reet tegi ringkäigu enda aias. Põikasime ka ta venna aeda, kus pilku köitsid muuseas seesama ilusa lehestikuga ullungi pihlakas, aga ka tumedaid mittemõrkjaid vilju kandev 'Granatnaja' pihlakas; samuti suur valgekirjute lehtedega põldjalakas. Pidasin viimast eemalt esmapilgul hoopis hõbepuuks.
Reeda aiast jäid meelde näiteks mustaviljaline maas roomav kirsipuu, lopsakad pukspuud, nooruke, veel kasvuraskustes tulbipuu. Hoovi kindlasti tähelepanuväärseim puu on vana kaevumänd, koogu otski veel sees säilinud. Kahest harust üks on kuivanud, teises mustendab hulk auke. Nendes võib vahel näha askeldamas oravaid. Mõnikord kasutab neid koskel. Reet rääkis, kuidas koskel eemalt naaberpuult hoogu võtab ja raketina auku sööstab. Kujutlesin, mis siis saaks, kui ta vaid tollikese mööda sihiks...
Aias on ka saarega tiik, kus elavad karpkalad ja haugid. Tiigi kaldad näitavad, milline pinnas ses kohas on: puha valendav paekiviklibu. Seljandiku värk – pinnas eristub siin teravalt ümbritsevatest liivakatest tasandikest.
Tiigi naabruses kasvab kõige muu seas üks hirmus ilus paju. Üldiselt suhtun ma pajudesse eelarvamusega. Kui ikka aastaid on pajuvõsast aeda välja ragistatud ja võideldud, siis jätab see mõttemaailma oma jälje. Kuid too paju ei olnudki nagu õige paju, oli kuidagi väga eksootilise moega. Kõrgus vaevu paar meetrit, laiuva kasvukujuga. Päiksepaistel on võrsed punakad. Pikad kitsad lehed aga on säravrohelised ja läikivad.
„Ja kui ilus ta veel õitsedes on!“ õhkas pajuomanik mu imetlemise otsa. Nimelt ilmuvad tal kevadel pikad urvad. Asi lõppes sellega, et mulle eraldati üks juurega võrse.
Tegelikult polegi see paju mingi üüratu haruldus . Tegemist on udaa ehk sahhalini paju sordiga 'Sekka'. Eripäraks on veidralt lapik-laiaks kasvavad võrseotsad. Neid võrseid kasutatakse Jaapanis ikebanades. Seda sorti müüvad mitmed Eesti taimeärid ja tegu peaks olema igati külmakindla värgiga. Netis mainitakse muuseas, et tahab happelist kuni neutraalset maad, lubjases minevat lehed klorootiliseks. Taterma kasvukoht vist küll teab mis hapu polnud?
See, et ma aeda paju istutan, näitab minu puhul, et tegu on tõesti erakordselt kauni tegelasega, kes suudab mu eelarvamust pajudesse pisutki kõigutada. Aga mida ta mulle kogu aeg meenutas? Istutanud kodus ta metsatiigi kaldale, tuli silme ette pilt kevadisest oleandritihnikust Roodose saare männimetsas. Jah, see palju näeb korbalise männitüve taustal paganama oleandri moodi välja! Nüüd toob ta oma haralise läiklehestikuga sellesse aiaossa seni seal puudunud iseäraliku meeleolu. Oleandripaju – vahest nõnda ma teda kutsuma hakkangi?
