Tervitusi maailma lõpust – Norrast

Tilluke imekaunis kuldkannike Mall Värva

Suvi on puhkuse ja reisimise aeg, isegi maainimesele. Seekord sattus ette selline reis, millest ei olnud võimalik keelduda – Norra.

Aga aeg-ajalt tuleb lihtsalt ennast igapäeva rutiinist ja kohustustest lahti rebida ja minna maailma vaatama. Et pärast oleks veel kaua nähtule mõelda, vaagida ja võrrelda. Kasvõi peenarde vahel askeldades.

Põhjala imed

Mind on alati paelunud põhjala loodus. Ei tule mõttessegi lasta end lennutada Egiptusesse, Türki või kuhugi mujale soojale maale. Võimaluse korral lähen ikka ja jälle Lapimaale.

Ikka tasub vahel käia ning vaadata uudishimuliku pilguga maailmas ringi. Ka meie oma Eestimaal on nii palju paiku, mida avastada ja mille üle siiralt imestada. Kõik mu tuttavad, kes kunagi Norras käinud, räägivad sellest maast ülivõrdes. Üks ühine lause käib alati läbi: seda maad lihtsalt peab ise nägema. Nüüd võin tõsimeeli ise sama öelda. Ei hakka kirjeldama oma reisimuljeid, lihtsalt üritan toimetaja poolt soovituna võrrelda meie ja Norra loodust ja elu-olu maainimese silmade läbi nähtuna.

See reis oli hästi läbimõeldult ja asjatundlikult korraldatud. Laevaga Helsingisse, sealt bussiga otse põhja suunas, üle polaarjoone tõelisele Lapimaale. Saime kogeda imelist põhjamaa loodust ja näha polaarpäeva, kus päike ei loojugi. See kõik oli muinasjutuline! Meie sihtpunktiks oli Nordkapp – maailma lõpp nagu teda kutsutakse. Omamoodi turistide (nende kõige vintskemate) Meka. Tagasiteel kulgesime taas läbi Soome, nii jäigi suur osa Norrast nägemata, aga Põhja-Norra ongi nagu kirss tordil, see parim, ma arvan.

Imeline Iraan 27. oktoober 2016

Nordkappi peetakse Euroopa põhjapoolseimaks punktiks. Internetiavarustest võib sellele infole ka vastuväiteid leida, kuid see polegi tähtis. Nordkapp on sümbol. Maailma lõpu sümbol. Selle tunde tekitavad seal alati metsikult puhuv tuul, mis ähvardab riided seljast rebida, 390 m kõrgune püstloodis kalju, mille piirdele ei soovitatud tugeva tuule tõttu lähedale minna, all laiuv meri, kus polegi silmapiiri. Pilvede järgi võid arvata, kus meri kohtub taevaga.

Väga sageli võtab sinna jõudnud inimesi vastu pilvine ja vihmane Nordkapp, kus sa ei näe mitte midagi. Tunned vaid külma ja metsikut tuult. Seega meil vedas! Meil oli päike ja võrratu vaade.

Meie Lõuna-Eesti kõrgustikud ja Norra mäed ei kannata isegi mutimullahunnikutega võrdlust välja. See vahe on ikka täiesti hoomamatu.

Tõeline vaevakaseke

Reisi jooksul harjusime ära niivõrd kõrgete kaljudega ja serpentiinina nende vahel keerleva maanteega, et tagasiteel, kui pilt lauskjaks muutus, tekkis lausa kahjutunne. Nagu oleks ilusa mänguasja korraga käest pillanud.

Muidugi kasvab Lapimaal selliseid arktilise vöötme taimi, keda me kunagi siinmail kunagi ei kohta. Aga oli ka siirast äratundmisrõõmu. Alpi kortsleht ei kasva küll meil, kuid on täiesti tuttava moega, kuigi väga miniatuurne meie omadega võrreldes.

Ravimtaimedest oli rõõm kohata rooslõhnalist kuldjuurt, kes kasvas seal lausa kaljudel, olles veel väiksem kui minu aias kasvavad Koola poolsaarelt toodud taimed.

Vaevakase kohta tahaks öelda vaevakaseke. Niivõrd kidurana ta seal mäenõlval kasvas, ulatudes vaevalt üle samblike. Vaevakaske olin meie rabades ja sooservades varem kohanud, aga need seal põhjamaal on ikka päris kääbikud meie omadega võrreldes.

Olid ka tillukesed pajud, millel pikkust vaid vaksajagu, 2-3 tibukollast siidiselt pehmet urba küljes. Kogu lugu! Kes teab, kui vanad need pajud olla võisid.

Kord märkasin silmade kõrgusel kivide vahel pisikesi taimekesi nagu rohelisi pärleid hallil taustal. Et õisik viitas oblikale, maitsesin üht lehekest. Ja oligi hapuoblikas. Aga ümarate lehtedega.

Meie eriliseks lemmikuks olid tillukesed kuldkollased kannikesed, mida ma pole kunagi looduses näinud. Nimeks ongi kuldkannike, kelle sugulased elavad Aasias. Põhjamaades leidub teda Põhja-Rootsis, Soomes Kolarist põhja pool ja siis Põhja-Norras.

Tuline nelk

Ehk ilusaim taim, keda vähemalt nime poolest annab meie omadega võrrelda, oli sinine kivikanarbik. Nimi tuli küll tuttav ette, kuid taim ise nägi välja nagu oleks mingi hästi tugev vareskold endale lillakad kellukad külge haakinud. Imeilus taim! Ja siis, kui mägedes matkates kohtasin midagi taolist, kel maikellukese moodi õied küljes, siis sai küll täiesti omaette ja häälega imestatud. Selle ime nimi on soomekeelses tõlkes koldkanarbik.

Külastasime mägedes matkates üht vana mahajäetud vasekaevandust, kus õitses tilluke kauniste punakate õitega alpi tulinelk. Tema kohta räägiti, et ta kasvab seal, kus maapõues leidub vasemaaki. Et selle järgi rajati kunagi vasekaevandusi. Hmm! Sama taime kohtasin ka Soomes Kolari parklaservas kasvamas.

Taimi oli muidugi palju, üks ilusam ja erilisem kui teine. Ei tea veel praegugi nende kõikide nimesid, aga õnneks sai tehtud pilte ja nüüd on aega otsida raamatutest nende kohta rohkem teavet.
Lapimaa ja põhjapõdrad on muidugi lahutamatu teema. Mida põhja poole, seda enam neid kohtasime. Erinevat värvi ja mitmes mõõdus sarvedega. Suuremaid ja väiksemaid, eriti armsad olid pisikesed põdravasikad. Kusjuures neidki oli igat värvi. Ehk eriliseim oli kohvipruun pisike põdrahakatis oma lumivalge emme kõrval. Imestamist kui palju!

Mida edasi põhja suunas kulgesime, seda rohkem põhjapõtru jalutas teedel. Tegelikult loogiline ju, kui ühel pool teed on kalju ja teisel pool järsak, siis kusagil peab ju ometi kulgeda saama. Oli nii vahva vaadata, kui liiklus seisis, põdrad ka reas keset teed.

Põhjapõtrade vägi

Neil võttis tavaliselt ikka jupp aega otsustamaks, kummale poole teeserva siis loivata. Pikkamööda ja väärikalt. Umbes nii, et ok, seekord tulime teie soovidele vastu.

Põhjapõdrad kolasid vabalt ka majade ümbruses. Sõid, mis ette jäi ja mida sobivaks arvasid. See panigi mõtlema, et ehk seepärast polnudki mägedes majade ümbruses eriti lillepeenraid näha. Kindlasti olnuks see võimalik, kui majale aed ümber ehitada. Aga kas peaks? Siinkohal tekkis ketserlik mõte: kas inimene üldse peaks nii palju oma väärtuslikust ajast kulutama elamise ilustamise peale? Kindlasti ei ole mina see, kes siinkohal kellegi eest midagi otsustaks või arvaks.

Aga mõte jääb peas keerlema. Mille võrra oleme meie, kodukaunistajad, rikkamad põhjala inimestest? Võib-olla on neil ümberringi nii palju ahhetamapanevat karget ilu, et nad ei vajagi oma läve ette mõnd võõrapärast aretatud lillekest. Ja mida teevad nad oma aias rügamata jätmise arvel saadava vaba ajaga? Tasub mõelda. Ka meil on oma imekaunis ja kordumatu loodus. Kas meil on alati aega temaga olla?

Võilillemeri

Veel üks tähelepanek sealsetest majadest ja aedadest. Mägede vahelistes orgudes voolab tavaliselt jõgi ja tasandikul on pikad külad. Väikesed kaunid nukumajakesed üksteise kõrval. Sealgi pole kruntidel aedu ümber. Põhjapõtru me orgudes, muide, ei kohanud. Oli huvitav näha, kuidas sageli ühel maalapikesel oli hoolikalt muru pügatud (nagu meil!) ja kõrval naabril kasvas põlvini ühtlane õitsev võilillemeri.

Olgu öeldud, et kuna orgudes on taimed hästi jõudsa kasvuga, siis võililled olid seal tõesti kõrged ja lopsakamad kui meil. Mu meelest ühed kaunid olid mõlemad aiad.
Siinkohal jälle mõtlemisainet: kas meil oldaks nii tolerantsed naabri niitmata aia suhtes? Hästi ei usu.

Aga võib-olla on seegi üks vabaduse märk – elada ise ja lasta teistel elada.
Ikka tasub vahel käia ning vaadata uudishimuliku pilguga maailmas ringi. Ka meie oma Eestimaal on nii palju paiku, mida avastada ja mille üle siiralt imestada.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare