Tiigikallas magnooliate ja puispojengiga
"Mul on seal kasvuhoones paar magnooliat, Poolast toodi, ei tea kas meie kliimas üldse lähevad," tähendas Maret. Jalamaid olin kõpsti kilemajas. Jaa, kaks magnooliat, suured värsked lehed juba küljes. Tervitus meist palju varasemast Poola kevadest. Lugesin nimesilte: Magnolia x soulangeana ja Magnolia stellata.
Hmh, kevadel raagjana õitsevad magnooliad on üks looduse tippe ja seni mul just taolised puudusidki. Suvel õitsevad sieboldi, teravalehine ja varimagnoolia ei pääse sedasi õieiluga priiskama nagu soulange'i, täht- ning näiteks ka hondo magnoolia. Viimane liik on Eestis täiesti perspektiivne. Usutavasti peaks olema seda ka teised kaks. Jaapanist pärinev tähtmagnoolia kasvab 4(9) m kõrguseks ja oma valgete õitega lihtsalt suurepärane. Ütleme nii, et selline veel mõõdukas, pisut karge ilu. Soulange'i magnoolia (kahe hiina liigi hübriid, üks Euroopa haljastuse tavalisimaid magnooliaid) roosa ja valge segutoonilised püstised "tulbiõied" on aga midagi sellist, et võtab suisa sõnatuks.
Muuseas jäi mu pilk ühele potile, millest turritas välja punaste leheotstega oksatüügas. Väga uhke kollase pooltopeltõie pildiga etiketil oli kirjas: Japanese tree peony, ehk siis jaapani puispojeng.
Pojengidest olen ma seni üsna kauge kaarega mööda käinud. Eks minugi koduaias ole vanast ajast kolm pojengipuhmast. Ikka need punane, roosa ja valge. Mu jaoks on need raskete ülitopeltõitega pojengipuhmad kuidagi liiga võõralt rammusad. Oleks lihtõielised looduslikud liigid, siis ehk... Pealegi õitsevad nad kole ruttu läbi. Ma pole, jah, eriline pojengisõber.
Kuni ühel hetkel sain teada, et on olemas ka puispojenge. See tähendab ehtsaid puitunud okstega pojengipõõsaid. Need maksavad paraku üsna ränka raha. Nüüd aga oli üks puispojeng mu ees ja täitsa saadaval. Kusjuures suhteliselt soodsa hinnaga. Erinevalt kallitest omajuursetest puispojengidest on tavalise rohtse pojengi juurikale poogitud variant märksa odavam. Samas väidetavalt ka lühiealisem. Kuid sellel istikul avastasin ülevalpool pookekohta pikad elujõulised juured, mis suundusid vääristatud puitunud võrsest läbi õhu potimulda. Seega ju täitsa omajuurne. Igatahes enne kui arugi sain, olin ta omanikuks saanud. Noh, olgu siis aias pealegi üks puispojeng. Ja mis peamine: kollase õiega!
Kodus oli esimene mure uutele eksootidele sobilik kasvupaik leida. Kaks magnooliat sobisid väga hästi metsatiigi kaldale, kuhu mullu sai kuhjatud happelisest mättamullast väike seljandik. Aga kuhu va puispojeng torgata? Pojengid on teadagi kole nõudlikud tegelased. Muld olgu olla huumusrikas ja rammus, parajalt niiske, ent mitte liigniiske. Hea on ohter päikesepaiste, kuid mitte ülemäära tuult, lisaks peaks muld püsima pigem jahe. Peagu võimatu nõudmiste kooslus!
Kõmpisin edasi-tagasi, vaagisin nii ja naa, kuniks lõpuks otsustasin ikkagi sellesama metsatiigi kalda kasuks. Muld on seal suvi läbi parasniiske, on üpris rammus, ei kuumene üle. Tuul pääseb ligi puhuma vaid läänekaarest. Sealtsamast, kus päiksevalguski. Tjah, päiksega ongi kõige viletsamad lood: otsest paistet jagub kõigest mõni napp õhtutund. Sedagi kusjuures vaid esialgu, sest aastate pärast varjavad sirguvad puud tollegi päiksekanali. Aga noh, selleni on ju aega. Piisab esialgu, kui säärane ilmaime nagu kuni paari peopesa suuruste kollaste õielahmakatega pojengipõõsas üldse edenema hakkab.
Üldse tundub selle metsatiigi kallaste haljastus kole ambitsioonikas. Kui tulevastel kevadel löövad õilmitsema kõik need roosavalged ja lillasinised asalead, takkaotsa magnooliad, suve saabudes aga säravad bambuste taustal pojengipõõsa kollased õied... Milline pöörane ilu ja pillerkaar see oleks! Kas tõesti kannab karmi Hiiumaa kliima ja pinnas selle välja?
