Toataimede kastmise keeruline kunst
Ometi on just ebaõige kastmine toataimede hukkumise peamisi põhjuseid. Enamasti hukkuvad taimed liigse kastmise tagajärjel, vähem kahjustab taimi harv ja vähene kastmine. Liiga märjas mullas hukkuvad peened juured, mistõttu taim jääb janusse, tekivad mitmesugused mädanikud, millest on vahel taime võimatu päästa. Lisaks ründavad kahjurid nagu leinasääse vastsed, hooghännad ja mullaussid. Vähese ja ebaregulaarse kastmise elavad üsna hästi üle sukulentsed taimed, rohtsed ja lopsakad taimed aga kiratsevad või hukkuvad.
Kastmise sagedus ja vee hulk sõltuvad nii taimeliigist, temperatuurist, aastaajast, mullast ja istutuspotist kui kogemustest. Järgnevalt nõuandeid, millega peaks taimede kastmisel arvestama.
Aeg. Toataimi kastes ei maksa kiirustada. Kiirustades ja uisapäisa tegutsedes võib enam kui kindel olla, et üks taim sai rohkem vett kui vaja, teine aga sai piisakese või jäi hoopis kastmata. Ühtede arvates on parim aeg kastmiseks varahommik, nii jõuab liigne niiskus päeva jooksul ära aurata; teiste arvates aga õhtu, sest siis on taimed ööseks varustatud piisava hulga veega, et fotosünteesiprotsessid lõpule viia. Kindlasti ei sobi päikselised ja kuumad päevad, mil muld potis liigselt kuumeneb ja taimejuuri kahjustab.
Vee hulk ja kvaliteet. Parim on kasta taime harva, kuid põhjalikult: nii et vesi poti alusele valguks (sealt tuleks ta siiski ära valada, kui just pole tegu mõne veelembese taimega). Sagedasti ja vaid pealmist kihti niisutades jääb taim lõpuks hoopis janusse. Kastmisvesi peab olema puhas ja toaleige. Liigselt sooja või külma veega kastes saab taim šoki, kahtlase päritoluga vesi võib sisaldada haigustekitajaid. Hapulembeseid taimi kasta pehme (hapustatud) veega.
Aastaaeg. Taimede veevajadus sõltub aastaajast, suvel on see suurem kui talvel. Veevajadus suureneb vakevadel vastu suve ja väheneb sügisel vastu talve. Talvel, mil mõni taim veedab jahedas talvepuhkust, kastetakse teda minimaalselt või üldse mitte. Suvel, mil on soe ja jagub piisavalt päikesevalgust tuleb osasid taimi kasta vahel lausa kaks korda päevas.
Istutusanumad ja muld. Poorsed savist potid hingavad ja kaotavad seetõttu kiiremini niiskust kui plastpotid. Kui savist pott on aga asetatud tihkesse ümbrisepotti, püsib sealgi muld pikemalt niiske. Kiiremini kuivab muld läbi väiksemas potis kui suures anumas. Kui savist pott on seest emaileeritud, püsib sealgi muld kauem niiske kui tavalises savist potis. Kastmissagedust ja vee hulka mõjutab ka lillepotis olev muld. Vett säilitab paremini raske ja savikas muld, ning muld, kuhu on lisatud spetsiaalseid, vett talletavad graanueid. Ent turba- ja liivasegused mullad kuivavad kiiremini ning sellistes muldades kasvavad taimed vajavad sagedasemat kastmist.
Taimeliik. Veevajadus sõltub loomulikult ka taimeliigist. Troopikast pärit suurte ja lopsakate lehtede ning lihavate vartega taimede veevajadus on suurem kui kõrbealadelt pärinevate kitsaste, hõbedaste või nahksete lehtede ja asteldega taimedel. Soistelt aladelt pärit taimedele on kuivalejäämine suure tõenäosusega hukatuslik, samamoodi on kaktusele hukatuslik pidevalt märjas mullas seismine.
Taime seisund. Puhkeperioodil kastetakse taimi minimaalselt või üldse mitte. Tagasihoidlikumalt kastetakse neid taimi, kes on äsja tugevalt tagasi lõigatud või ümber istutatud. Veevajadus on suurem juhtudel, kui istutuspott on juuri tihkelt täis kasvanud, taim on aktiivses kasvufaasis, valmistub õitsema või õitseb.
Temperatuur ja õhuniiskus. Mida jahedam on ruum, seda tagasihoidlikumalt või üldse mitte tuleb taimi kasta. Ka niiskes ruumis ning pilves ja sombuse ilmaga on veevajadus väiksem. Piisava valguse ja soojusega ruumides on aga taimede veevajadus suurem.
Asukoht. Kuivades ruumides ja küttekehade läheduses asuvad taimed vajavad mulla kiire kuivamise tõttu rohkemat kastmist kui need taimed, kes asuvad niiskemates ruumides ja eemal küttekehadest. Kiiremini kuivab muld pottides läbi päikselisel aknalaual ja tuulisel rõdul (juhul, kui taim on suveks rõdule viidud) kui põhjasuunda avaneval aknalaual.
