Tobiväädi õied on mõne sentimeetri pikkused pruuni kolmehõlmase kaelusega kõverikud ehk tobid. Sellised õied on põnevalt kohastunud putuktolmlemiseks. Tobisid külastavad enamasti kärbsed, kes meelitatakse tugeva lõhnaga õiesügavikku.

Lõksu roninud kärbes määrib ennast väljapääsu otsides tolmuga kokku. Kui õis on veendunud, et kärbes on piisavalt ringi tuulanud ja tolmutanud, lastakse ta välja ning loodetavasti lendab tolmuga kaetu uuele õiele.

Sügiseks on edukalt tolmeldatud õite asemel tihedalt kolmnurkseid seemneid täis kuprad.

Kevadel, kasvu alguses, on eriti lõbus jälgida uusi, umbes poole meetri pikkusi siugjaid kasve, mis graatsiliselt lehtla kohal kõrguvad. Õied ilmuvad koos lehtedega. Nii et kui tobiväät pole veel täies lehes, on suhteliselt lihtne õietobisid leida. Suveks on tobiväädi lehtlatest saanud tihe ja läbipaistmatu varjuline peidupaik.

Tobiväät on suur 300 liigiga taimeperekond tobiväädiliste (Aristolo­chiaceae) sugukonnast. Tobiväädid on maailmas laialt levinud, eriti palju on neid Põhja- ja Lõuna-Ameerika troopikas, looduslikult ei kasva nad Austraalias.

Perekonna teaduslik nimi on tulnud kreeka keelest, kus aristos tähendab ‘parim’ ja lochos ‘sünni juurde kuuluv’, ‘sünniga seotu’ (mõne tobiväädi liigi raviomadusi on ära kasutatud sünnitusel abi andmisel).

Enamik tobivääte on liaanid, nii nagu ka meil tuntud ning haljastuses lehtlate, väravakaarte ja aedade katteks kasutatav suurelehine tobiväät (A. macrophylla). Heades tingimustes võib tema südaja lehe läbimõõt ulatuda kuni poole meetrini, taim ise võib kasvada 8–10 m kõrguseks, ta on hea ronija.

Vanade tobiväätide varred moodustavad dekoratiivseid keerukujusid. TÜ botaanikaaia pargis näeb neid vahvaid moodustisi lehiste otsa roninud tobiväätidel.

Sügisvärv on tobiväädil kuldkollane. NB! Taim on üleni mürgine.