Tõelised suvekuulutajad - graatsilised idamagunad
Koos umbes 100 liigiga kuulub idamagun perekonda magun (Papaver). Idamaguna (Papaver orientale) nimi viitab tema päritolule – tema kodumaaks on Väike-Aasia, Armeenia, Kaukaasia ja Põhja-Iraan.
Õitsevad idamagunad mai lõpus, juunis. Õitsemise kestvusele aitab kaasa ilmastik, jahedamate ilmadega jagub õieilu pikemalt kui soojade ilmadega. Vihmaste ilmadega kannatab aga õite väljanägemine. Õied on aga suured, läbimõõduga 10-15cm. Kroonlehed on säravoranžid, alusel mustade laikudega. Mustad on ka tolmukaniidid. Lehed on sinakasrohelised, karvased, suured, sulghõlmised ja 20-40cm pikkused.
Idamagunast on aretatud hulgaliselt hübriidsorte, millede õite värvus võib olla lisaks oranžile nii valge, roosa, punane kui ploomililla. Lisaks lihtõielistele leidub ka täidisõielisi sorte. Samuti varieerub kasvukõrguski laiades piirides – 40cm kuni 150cm-ni.
Kuna kogu taim, nii sulghõlmised lehed, varred kui õienupud on kaetud valgete harjaskarvadega, siis ei tee taimele liiga kevadised öökülmad. Vapralt peavad idamagunad vastu ka talvepakasele, neid ei pea sugugi talveks kinni katma.
Et suuri ja raskeid õisi kandvad varred ei lamanduks, siis pole taime kasvuks just parimad tuultele avatud kasvukohad. Küll aga on hea päikseline kasvukoht, siis õitsevad idamagunad rikkalikult. Üsna hästi õitsevad nad ka poolvarjus. Mullastiku suhtes pole nad kuigi nõudlikud, küll ei talu nad pidevalt liigniisket kasvukohta.
Lisaks sellele, et idamagunad ei taha niisket kasvukohta, on neil teinegi väike miinus. Pärast õitsemist muutuvad kollaseks ja kuivavad kõik taime maapealsed osad. Ning seal, kus kevadel laiutasid karvased lehed ja oli kaunis õitemeri, on suve alguseks suur tühimik. See on seletatav sellega, et taime kodumaal peab ta pärast õitsemist üle elama kuivaperioodid ning ärkab taas elule sügiseste vihmaperioodide saabudes. Sarnaselt käitub taim ka meil, soodsail suvedel ajab idamagun augustiks uued lehed ja mõnikord võib septembris isegi uuesti õitseda.
Tekkiva tühimiku tõttu pole idamagunad just parim valik ainsaks taimeks peenral. Küll aga sobivad nad nii püsilille- kui segapeenraisse, kus on teisigi kauneid pilgupüüdjaid ajaks, mil magunad hääbuvad. Samuti võivad idamagunad olla soolotaimeks näiteks suvelillepeenras.
Augusti lõpus võetakse vajadusel ette ka maguna paljundamine puhma jagamise teel. See on omajagu keeruline ettevõtmine, kuna pikk sammasjuur ulatub võrdlemisi sügavale ning selle vigastamata kättesaamine pole kuigi lihtne kuid üldse mitte võimatu. Tuleb vaid varuda kannatust ning tegutseda tasa ja targu.
Idamagunaid saab paljundada ka seemnetega. Viimaseid võib külvata nii varakevadel kui sügisel. Külve võib teha nii otse kasvukohale, eraldi peenrasse või pottidesse. Olenevalt tingimustest tärkavad taimed 10-20 päevaga. Kasvukohale külvatud taimed harvendada liiga tiheda külvi korral. Eraldi peenrasse külvatud taimed istutada oma õigele kasvukohale võimalikult noorelt, sest ümberistutamisi talub magun halvasti, ent pottides kasvatatud magunad juurduvad üsna hästi.
Isekülvi vältimiseks tuleks äraõitsenud varred võimalikult ruttu peenralt ära lõigata.
