Tohterdaja katus-mägisibul

Sain Maria Trebeni raamatust “Tervis Jumala apteegist” teada, et vöötohatist ravib edukalt katus-mägisibul. Aga milline ta on? Mul kasvavad kiviktaimlas mägisibulad, äkki ongi need?

Nad on hallikasrohelised ja küllaltki suured. Või on hoopis need rohurohelised ja väiksemad, mida näeb sageli surnuaias haudadel ja vahel ka metsas.

Pilte ma oma kiviktaimlast saata ei saa, sest kõik on juba ammu lumeteki all. Aga ometi on suur soov teada saada. Ehk on võimalik aidata lähedast!

Vastab Targu talita

Katus-mägisibula (Sempervivum tectorum) lehekodarikud on suured ja lamedad, läbimõõt 5–14 cm. Hallikasrohelised lehed (pikkus kuni 4 cm) on terava pruunikaspunase tipuga ja ripsmelise servaga. Katus-mägisibul õitseb juunist augustini.

Suured (läbimõõt 2–2,5 cm) roosad õied on koondunud 20–35 cm kõrguste õisikuvarte tippu. Tal on ka sorte, näiteks punakate lehetippudega ‘Purpureum’ ja mustjaspunaste lehetippudega ‘Nigra’. Väga palju eri kuju, suuruse ja värvusega sorte on hübriidsel aed-mägisibulal (S. x hybridum).

Metsas ja surnuaias kasvav “mägisibul” on aga tõenäoliselt üks mägisibulaga väga sarnane taim – võsu-liivsibul (Jovibarba globifera).

Võsu-liivsibul kasvab Eestis looduslikult kuivades liivastes kohtades. Mägisibulaid meil looduslikult ei kasva.