Tokkroos püüdleb kõrgustesse


Tokkroos püüdleb kõrgustesse
Pungad puhkevad järk-järgult pikal õievarrel ja ilu jätkub pikaks ajaks.Foto: Kaja Kurg

Armas talulill tokkroos on vanaema aiast kõigile tuttav. See uhke õitseja on ka ravimtaim, ning muide – terve taim on söödav!

Armas talulill tokkroos on vanaema aiast kõigile tuttav. See uhke õitseja on ka ravimtaim, ning muide – terve taim on söödav!

Nüüd mil tokkroosid muutuvad iga päevaga uhkemaks, raatsite mõne õie või lehe prooviks ehk ka nahka pista.

Eestis kasvavad enamasti kaheaastase aia-ilutaimena Balkanilt pärit harilik tokkroos (Alcea rosea) ja tema sordid. Nende suured (läbimõõt 6–10 cm) ja kaunid liht- või täidisõied on roosad, punased, violetsed, valged, kollased.

Õied asetsevad kahe-kolme kaupa lehekaenaldes, moodustades pika hõreda õisiku. Vars võib olla isegi kuni kolme meetri kõrgune. Karekarvasel varrel on vahelduvalt südajad hõlmised lehed, vili koosneb 18–40 ringina paiknevast seemnisest.

Vähem näeb kasvult madalamat (1,5–2 m), kuid laiemat ja vastupidavamat, kollaste õite ja suurte 5–7 hõlmiste lehtedega siberi tokkroosi (A. vicifolia) ning sügavalt lõhestunud viiehõlmaliste lehtedega, samuti kollaste õitega kurd-tokkroosi (A. rugosa).

Tokkrooside (Alcea, sün Althea) perekonnas on umbes 50 liiki ühe- või mitmeaastast rohttaime. Nende looduslik leviala on Vahemere maades, Kaukaasias ja Sise-Aasia mäestikes. Kõik need kenad taimed kuuluvad suurde kassinaeriliste (Malvaceae) sugukonda.

Tokkroose müüvad firmad sageli seemnesegupakkides. Teadlikum ostja võiks otsida ka vana tuntud sordirühma Charter’s Double: kõigil eri tooni sortidel on ilusad poolkerakujulised täidisõied, väga ühtlaste taimede kõrgus on 2–2,5 m.

Oma erilise tooni pärast on läbi aegade olnud menukas kahe meetri kõrgune mustjaspunakaspruunide lihtõitega ‘Nigra’. Rühma Majorette Mixed sordid on aga kõik madalad (75 cm).

Kauneim teisel aastal

Kui taim pärast õitsemist maha lõigata, võib teil mõned aastad õnnestuda teda ka püsikuna kasvatada. Kõige kaunimalt õitseb tokkroos siiski teisel aastal.

Tokkroosi sorte paljundage pistikute või seemnetega. Kuid see lill edeneb ka isekülviga.

Mais-juunis peenrale külvatud seemnest kasvab sügiseks 4–5 lehega priske kodarik, need tasub lumeta talve kartes katta kuuseokstega.

Kui kasvatate taimed kasvuhoones ette, külvake aprillis. 15–21° juures kestab idanemine 5–10 päeva. Ettekasvatatud taimi soovitud kohta istutades jätke nende vahele vähemalt 40–45 cm ja püüdke mitte vigastada tokkroosi sügavale tungivat juurt. Liiga vara külvatud seemnest kasvanud taimed võivad talvitumiseks valmistumise asemel õitseda esimesel sügisel.

Õied juba samal suvel

Hilinenud külvi korral (juuli-august) jäävad tokkroosid nõrgaks, nad hukkuvad talvel või õitsevad hoopis kolmandal aastal. Oktoobri lõpul kasvukohale külvatud seeme tärkab kevadel.

Üheaastast tokkroosi tahtes külvake seemned veebruaris ning istutage noored taimed kasvukohale mais-juunis. Kindlasti näete juba esimesel suvel väga kiirekasvulise kõrge sordirühma Summer Carnival eri toonides õisi.

Pistikutega paljundades näpistage kevadel ära võrsed, mis kasvavad taime juurekaela juurest, pange need väikestesse pottidesse, laske juurduda ja istutage kasvukohale. Sellised taimed on madalamad kui seemnest saadud, kuid õitsevad rikkalikumalt.

Kõrgekasvulised tokkroosid sobivad hästi piirdeaia, heki, põõsarühma või seina äärde. Uhke taim on kaunis ka omaette, kuid tuulises paigas vajab ta kindlasti tuge.

Tokkroosile meeldib soe päikeseline kasvukoht ja hästi väetatud muld, kuhu talveks ei kogune seisvat vett. Ülemäärane talvine niiskus rikub taimed.

Suvel põuaga tahab tokkroos hästi palju juua, ka pärast istutamist tuleb teda korralikult kasta.

Paljud ilmselt ei teagi, et tokk-roos on ka ravimtaim. Tema õietee parandab seedimist, kaitseb limaskesti ning leevendab põletiku korral mao- ja kurguvalu.

Turgutavat teed saab lehtedestki. Küllap kosutab tervist ka värsketest õitest salat.

Õitega tehke näole auruvanne ning lisage kanget tõmmist nii näomaskidesse kui salvidesse. Lehemähis aitab paisete korral. Seemnetega on rahvameditsiinis ravitud neeru- ja sapikivivalu.

Tõhusa ravimtaimena hinnatakse rohkem siiski suurema juuremassiga, kuid vähem dekoratiivset harilikku alteed.

Tumedaõieliste tokkrooside kroonlehed sisaldavad värvainet altiini ning neid on pruugitud veinide, likööride, toitude ning siidi värvimiseks.

Loe veel

Kuidas tokkroosi köögis kasutada, see on kahjuks ära unustatud, kuigi terve see tore taim on söödav.

Õisi, noori lehti ja rohelisi seemneid lisage õlikastmega salatitele. Maitsva salati saab koos mugulsibula, küüslaugu, tilli, hiina kapsa, apelsini ja begooniaõitega, maitsestamiseks sobib õli koos valge veiniäädikaga.

Peenestatud tokkroosilehti võib lisada omletile ja pastale. Õied kaunistavad võrratult ka liha- ja kalavaagnaid.

Esimese aasta juured võite keeta pehmeks, koorida ja kergelt praadida. Juurt saab süüa ka toorelt.



TOKKROOS RAVIB

Hea köha vastu

- Juurtest tee mõjub eriti hästi kuiva köha korral. Võtke
1 tl peenestatud juurt ja valage üle toasooja veega. Laske pool tundi tõmmata, siis kurnake ja jooge soojendatult kolmandik klaasi 2–3 korda päevas.

- Koos liivateega saab juurtest keeta köhasiirupit. Korjake umbes 20 cm pikkusi ja 1,5 cm jämedusi juuri, puhastage ja lõigake pikuti pooleks. Kuivatage 40–50° juures.

Siberi tokkroos. Foto: Kaja Kurg



HUVITAV TEADA

Ilusaid sugulasi

Kassinaeriliste sugukonnast on lisaks tokkroosile meie aedades üks levinumaid liike mets-kassinaeris (Malva sylvestris), mis on meie kliimas üheaastane taim.

Suvelillepeenarde tavaline ehe on ka Vahemere maadest pärit aed-rõngaslill (Lavatera trimestris).

Harilik altee (Althaea officinalis) on mitmeaastane, kuni 1,5 m kõrgune kahvaturoosade õitega hinnatud ravimtaim.

Tokkrooside sugulased on ka rooshibisk ehk rahvakeeli toakask (Hibiscus rosa-sinensis), köögiviljaks kasvatatav okra ehk muskushibisk (Abelmoschus esculentus) ning tuntud kiutaim puuvill (Gossypium).

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare