Veemahuti, mille külge voolik ühendada, peaks olema nii suur, et oleks tagatud ~10 liitrit vett 1m2 kohta igal kastmiskorral. Siis polegi muud vaja, kui et keerata kraan lahti ja lasta mahutil tühjaks tilkuda. Tulemus: mullapind jääb kuivaks, samas taimejuured saavad ühtlaselt veega varustatud.

Ka väetamise probleem laheneb, kui mahutisse lisada vajalik kogus kastmisväetist. Kui kastmisvesi aga võetakse otse veevärgist, on müügil olemas spetsiaalsed kastmistaimerid, mis vooliku vahele ühendatuna sulgevad vee soovitud aja jooksul. Lihtsaim selline seade maksab ~10-12 eurot. Olenevalt imbvooliku tüübist jääb maksimaalne kastmisaeg 40-60 minuti vahele ja kastmiskordade arv 3-4 nädalas, sõltuvalt muidugi ilmast.

Ja veel, olen palju kokku puutunud arvamustega nagu oleks mineraalväetised saatanast, ei midagi peale orgaanilise ja loodusliku. Tegelikult on esimene asi, mis igale agronoomile selgeks tehakse, taimede mineraalse toitumise põhimõte ja see ütleb, et iga taimele kasvuks vajalik toiteelement on omastatav ainult veeslahustuval mineraalsel kujul. Orgaaniline aine muudetakse eelnevalt mulla mikroorganismide (seened, bakterid) mineraalseks ja alles seejärel toimub toiteelementide omastamine taime poolt.

Kahtlemata on orgaanilise aine lagunemine keeruline protsess ja selle tulemusel lisandub taime toitumisahelasse nüansse, mis tagavad kasvatatavale saagile parema maitse, aroomi, vitamiinisisalduse, toiteväärtuse, kuid samas näeme, et ka siis võib tekkida olukordi, kus tulemused ei vasta ootustele.

Seega, kuna taim niikuinii toitub mineraalselt, miks mitte teda ka vajadusel mineraalväetistega turgutada, loomulikult liialdusi vältides.