Tõnu Linnu aia vapitaimedeks magnooliad ja rodod
Kuid tigudest hoolimata kasvavad paljud puu- ja põõsaharuldused suurepäraselt. Tõnu Linnu aia vapitaimedeks võiks arvata magnooliad ja rodod. Paik nende kasvatamiseks on kadestamistväärivalt soodne. Madalal nõlval happelisel liival lasub suisa paari jala paksune kerge kivivaba mullakiht. Tänu soodsale asendile jaguvat aiaomaniku sõnul pinnases niiskust suvi läbi. Ja magnooliad aina vohavad. Parajasti oli sel maipäeval veel üsna üleni täis valgeid õisi laiutav hondo magnoolia. Üles kõrgusesse viskab teravalehine magnoolia. Tema on pärit Vastse-Prangli seemnest. Seal Kagu-Eestis kasvav paarikümne m kõrgune põlismagnoolia on üks Eesti võõrpuude tähelepanuväärsemaid esindajaid.
Oma hiiglaslikke lehti olid pungadest välja asunud ajama varimagnooliad - puud olid kaetud kui valevate püstiste küünaldega. Varimagnoolia on aias jõudnud õitsemise ja viljumise ikka, pärinevad need puud Riia seemnest.
"Eelista lätimaist" on Tõnu Linnu üks juhtmõtteid. Lätlaste julgust uusi ja põnevaid liike katsetada tuleb ainult tunnustada. Ettevaatlikud eestlased kipuvad Lätis leiduvaid eksoote nähes nende õnnestumist arvama lõunapoolsema leebema kliima teeneks. Tegelikult pole Riia kandi ja Kuramaa olud üldsegi mitte väga erinevad Eesti saartest ja läänepoolsest rannikust. Üheks tõestuseks on Häädemeeste aed.
Siiski teevad viimased karmid talved laastamist sealgi. Nii näiteks on mitme suure kalifornia ebaküpressi ladvapoolsed osad surnuks pruunistunud. Aga samas, mis me räägime kalifornlastest, kui isegi me oma kadastikud viimastel aastatel pruunistudes hinge vaaguvad! Vägisi jääb mulje, et Eesti enam igihaljaste okaspuude (v.a harilik kuusk ja mänd) kasvatamiseks hästi ei sobigi.
Nii või teisiti olen ma järjest enam lehtpuude poole pöördunud. Tõnu Linnu aeda läksin ühe põhjusena ka seepärast, et tal oli üle üks kääbuskastan (Castanea pumila), kes elas tänavuse talve hästi üle. Liik pärineb USA idaosast ja kasvab seal väheldase puukesena. Teda peetakse Euroopa harilikust kastanipuust külmakindlamaks, samas viljad, kuigi pisemad, maitsevad sama suurepäraselt. Seega väiksemasse koduaeda sobivamgi viljapuu! Kääbuskastani vilju korjas Tõnu Lind mõne aasta eest Salaspilsi botaanikaaia paari m kõrguselt põõsalt.
Muuseas pakkus mulle huvi ka esmapilgul mitte paljuütlev vitsake. Nimi Stewartia pseudocamellia äratab aga juba rohkem tähelepanu. Ebakameelia? Jah, ka nii võiks seda Koreast pärit liiki kutsuda, kuna stuartia perekond on lähedases suguluses kameeliatega. Korea stuartia valge, kollase südamikuga õis sarnaneb teepõõsa õiega. Nagu kameeliad, nii on ka stuartiad pigem happelise mulla lembesed. Selle meie mail seni veel sama hästi vist kui tundmatu puu seemneid korjas Tõnu Lind jällegi Salaspilsi botaanikaaiast. Seega peaks tolle esivanema järglased täitsa külmakindlad olema, vähemalt tänavuse talve ligi -30 kraadi elasid nad Häädemeestel vabalt üle.