Torkiv hiigel-ogaputk

Meil on Muhus suvila, kus peame ka suurt aeda ning seal on üks kena müüriäärne ala, kuhu iga päev ei satu. Möödunud nädalavahetusel aga märkasin seal isevärki kaunist taime ning isegi suure uurimise tulemusena ei suutnud me tema nime tuvastada.

Küsin ainult, et ega too taim mürgine ole ja kuidas on lood tema külviga. Ei sooviks küll, et hiljem terve õu seda täis oleks! Iseenesest seal müüri ääres võib ta meil olla, kuna siiski on ilus ning iseloomult väga terav ja okkaline.

Vastab Kadrin Linna

Tallinna Botaanikaaia vanemaedniku Mari Seidelbergi kinnitusel on saadetud fotol hiigel-ogaputk (Eryngium giganteum). Looduslikul kasvukohal Kaukaasias ning Väike-Aasia mäestike kivistel niitudel ja metsaservades on ta püsik, meil aiataimena hävib pärast õitsemist. Selle kohta öeldakse – monokarpne liik. Mürgine ta pole. Kuigi juulis-augustis õitsev taim annab isekülvi, saate seda vältida, kui lõikate õisikud ära enne seemne valmimist.

Ilmselt on müüri ääres teie aia tulnukale ideaalne kasvukoht – on päikesepaistet ja muld mitte liiga niiske, vaid vett läbi laskev. Küllap on ta ennast seal sisse seadnud juba kaks või kolm aastat tagasi, aga ilma õisikuta märkamatuks suutnud jääda.

Hiigel-ogaputke on hakatud aiataimena kasvatama 1820., Eestis aga 1930. aastast. Nüüd meil üsna levinud liiki paljundatakse seemnetega. Need külvatakse sügisel avamaale, idanevad aga järgmisel kevadel.

Kuigi taimed on vähenõudlikud, tuleb nad noorelt istutada alalisele kasvukohale (taimede vahekaugus 30–40 cm), sest ümberistutamisel saab sügavale ulatuv sammasjuur kahjustada. Noored taimed hakkavad õitsema teisel või kolmandal aastal.

Isekülvist tärganud tõusmetest võite alati mõned alles jätta, siis kasvab see lühiealine liik ettenähtud kasvukohal aastaid. Üleliigsed taimed aga hävitage kohe, et nad ei saaks ükskõik kus laiutama hakata.

Ogaputk on hea meetaim, säilib ka lõikelillena kaua vaasis ning kuivatatuna sobib hästi talvistesse lilleseadetesse.