Tuline tšilli soojendab seestpoolt ja hoiab haigused eemal. Sisemisi leeke põhjustab alkaloid kapsaitsiin, mis tapab pahad gripi- ja muud pisikud ning on muulgi moel väga tervislik. Tšillisid peetakse kõige vitamiinirikkamateks köögiviljadeks maailmas.

Seega on praegusel gripiperioodil ütlemata hea, kui köögikapist saab võtta omakasvatatud ja
-kuivatatud tšillikaunu (botaaniliselt on küll õigem öelda marju) ja teha neist koos ingveriga näiteks tervistavat tšilliõli, nagu õpetas teleköögis üks tark hiinlasest kokk.Või siis lisada särtsu muudele toitudele-jookidele. Väga mõnus on ka maiustada sügisel tehtud vürtsmoosiga.

Tšillisid võib külvata juba veebruaris, kui tärganud taimedele on võimalik anda lisavalgust. Kui ei, on targem oodata märtsi keskpaigani.

Aednik Piia Reinikainen annab ajakirjas Kotipuutarha järgmisi näpunäiteid tšilliistikute ettekasvatamiseks.

- Seemned idanevad sõltuvalt sordist ja tingimustest 15−30 päeva. Kasvualuseks sobib turba-liiva segu või poest ostetud külvimuld. Niisutage muld külvianumas läbi. Seemned asetage harvalt, sest tšillid idanevad üldiselt hästi. Katke seemned kergelt mullaga ja piserdage külv niiskeks. Kui külvasite eri sorte, pange kindlasti juurde nimesildid, et nad segi ei läheks. Katke külv kilega, mille sisse torgake mõned õhutusaugud.

- Asetage külvianum sooja kohta (25−30°): näiteks radiaatori peale või soojendusega vannitoapõrandale. Jälgige külvi, et see püsiks parajalt niiske. Kui idulehed hakkavad mullast välja pressima, tõstke anum valguse kätte.

- Kuni märtsi lõpuni on põhjamaa oludes aknalaual loomulikku valgust veel vähevõitu ja istikud vajavad lisavalgust. Hoidke lampi väiketaimedest kümmekond cm kõrgemal ja tõstke vastavalt sellele, kuidas nad sirguvad.

- Kui taimehakatistel on arenenud 2−3 pärislehte (NB! Idulehti ärge arvestage!), istutage nad eraldi pottidesse. Sinna pange juba viljakam muld. Pikeerimisele eelneval päeval kastke taimi, sest korralikult vett täis imenud istikud elavad häirimise paremini üle.

- Tõstke pikeerpulga abil taimehakatis õrnalt mullast välja (abivahendina võib kasutada ka näiteks söögipulki). Püüdke juuri mitte vigastada, sest paprikad on ümberistutamise suhtes tundlikud. Hoidke kinni juurepallist või lehtedest, mitte varrest, sest seda vigastades on suur oht istikust ilma jääda.

- Väikest taime pole soovitatav kohe suurde potti istutada, sest istikud arenevad algul aeglaselt, ning kui juured ei kasuta kogu poti mulda, võivad seal tekkida taime arengut pärssivad protsessid. Esiagu piisab 5cm läbimõõduga pottidest, hiljem võtke suuremad (10−12 cm), kus saab taimi hoida kasvuhoonesse istutamiseni mai lõpus − juuni algul.

- Noored taimed hukkuvad väga kergesti veepuuduse tõttu, sellepärast ei tohi muld hetkekski täielikult läbi kuivada. Samas ei talu nad ka soiselt märga mulda.

- Otsene kevadpäike võib õrnu taimekesi kergesti põletada. Tõstke keskpäeval istikud aknalaualt mujale või pange midagi varjuks ette.



KUI VALUSALT PÕLETAB

Tulisuse mõõdik

Skaala tšillide tulisuse mõõtmiseks arendas välja doktor Wilbur Scoville eelmise sajandi algul. Seda hakatigi tema nime järgi kutsuma. Kui mahe maguspaprika asub skaalal nullpunktis, siis puhas kapsaitsiin võrdub 16 miljoni tulisuse ühikuga SHU (Scoville Heat Unit). Hetkel peetakse kõige põletavamaks tšilliks sorti ‘Trinidad Moruga Scorpion’, varem hoidis esikohta ‘Habanero’. Mõlemad on kariibi paprikad.

Seemnepakenditel on praktilisem näidata tulisust väiksemas mõõtkavas (näiteks viie palli süsteemis), et seda oleks lihtsam tajuda.



Mahedatest tõelise tulekahjuni

Paprikate kultuuristamise käigus on jäänud sõelale viis põhilist liiki, millest on aretatud tuhandeid sorte. Lisaks tuntakse mõnikümmet metsikut tšilliliiki.

Vürts- ehk tšillipaprika (Capsicum annuum Longum-rühm) kuulub samasse liiki magusa ehk salatipaprikaga (C. annuum Grossum-rühm), mille magusaid ja mahlaseid vilju kasutatakse köögiviljana. Tšillide ülesanne on toitu maitsestada.

Vürtspaprika sortide hulgas on nii mahedaid kui ka selliseid, mis tekitavad suus tõelise tulekahju. Tuntumaid sorte: ‘Hot Wax’, ‘Pepperoni’, ‘Jalapeño’, ‘Cayenne’, ‘Thai’, ‘Poblano’.

Põletavalt tuline on kibe ehk kajenni paprika (C. frutescens), mida nimetatakse ka kirbikuks. Enim tuntud sort on ‘Tabasco’.

Kariibi saartel levinud kariibi paprikal (C. chinense) on väikesed kibetulised viljad. Tuntumad esindajad: ‘Habanero’, ‘Naga Morichi’.

Liigil C. baccatum eestikeelset nime pole, soomlased kutsuvad teda maripaprikaks või maripipraks.

C. pubescens on pärit Andidest. Paksu seinaga viljad meenutavad väikesi õunakesi. Tuntumad sordirühmad on Rocoto ja Canario.

Kodustes tingimustes on kõige lihtsam kasvatada hariliku paprika (C. annuum) ja liigi C. baccatum sorte. Ülejäänud liigid on juba märksa nõudlikumad, vajades suuremat pühendumist ning sügavat huvi tšillide äärmiselt mitmekesise ja põneva maailma vastu.

www.chiliyhdistys.fi
Tšillipaprika ‘Padron’ on traditsiooniline komponent Hispaania tapas’tes. Rohelised koonusekujulised viljad on väikesed (3−5 cm), veidi kortsus ja soonilised. Poolvalminult on nad magusad, küpselt saavutavad tulisuse.

Capsicum baccatum ‘Jamaican Bell’ pole kuigi terav, hapukas maitse meenutab rabarberit. Taimed kasvavad kõrgeks (üle meetri) ning on oma rohkete väikeste punaste “kellukestega” väga dekoratiivsed.