Tule loodusesse! Pakri poolsaarel võib eksida aprikoosisalusse

Shutterstock

Paldiskist põhjas, kus tuletorni poole suunduv tee pääseb välja laoplatside tarade ahistusest, algab peagi maastik, mida mitte kusagilt mujalt Eestist ei leia.

Tee ja mere vahele jääb võsametsa ja põõsastiku ala, mis viib kui nõiaväel ära kaugele lõunasse. Midagi säärast kohtab puhtlooduslikul kujul ehk alles kuskil Türgis või Iraanis või umbes sealkandis.

See maastik kätkeb endas isesugust, kuidagi kerget ja helget lõunamaist meeleolu. Ei mingeid rangelt asjalikke kaasikuid-lepikuid, vaid hoopis ülikülluslik viljapuude mets. Mets kuiva kidura Lähis-Ida mõistes. Ei ole tarvis mainidagi, et sellest sai paugupealt üks mu lemmikpaiku Eestis.

Enne kohatud liikide ülestähendamist peab mõne sõnaga seletama säärase uunikumi saamisloost. Hea ülevaate Pakri viljapuumetsast on andnud Olev Abner Maakodu 2005 veebruarinumbris.

Vahemere äärne ime

Nõukogude ajal kaevandati alal kruusa ja klibu, tekkinud tühermaale veeti muuhulgas Vene sõjaväe ja piirivalve toiduladude-sööklate jäätmeid. Sodi sees olnud puuviljade seemned idanesid. Kõige viljapuurohkemad alad valitsevad kooritud, tükati paljastuva paeklibuga aladel.

See oli tõesti nagu jõudmine kusagile Vahemere lähistele. Lubjakivimaastik tervitas esmapilgul veidi kummastavate, ent seda toredamate kooslustega. Valitsevaks osutusid õuna- ja pirnipuude salud.

Õunapuid oli lausa segadusse ajavalt erinevat tegu ja nägu, igasuguse lehekujuga. Ühe eriti eksootilise nimetasin loorberõunapuuks. Viljad osutusid sellel, erinevalt enamiku teiste õunapuude hapudest vissidest, üsna söödavaks.

Siis oli seal pirnisalu, ümber laukapuupõõsaid, ümarad sinised viljad viimastel vägagi nägusad otsas. Laukapuu (Prunus spinosa) on Eesti looduse haruldus, meie oma metsik ploomiliik.

Iseäranis uhket pilti pakub kevadine laukapuu, õitsedes raagus olekus valge koheva pilvena. Viljad pole söödavuse seisukohalt märkimist väärt, kuid ilupõõsana tasuks teda kindlasti rohkem kasvatada. Laukapuu on Eestis levinud vaid Lääne-Saaremaal, kunagi mainiti ka Väike-Pakri saart. Kuna tegemist on omamaise liigiga, siis tuleb levikutäpp panna ka Pakri poolsaare läänerannikule! Pirni-laukapuuvõsa oli tõesti super vaatepilt.

Aprikoosipuude lummuses

Kuid sama super oli ka õunapuude-maguskirsipuude võsa mõnede jalakate ja kolme aprikoosipuuga, servast avanemas vaade üle mere Väike-Pakri kaljurannale. Jah, just aprikoosipuid me eeskätt otsima läksimegi.

Leidsime üles nii umbes 5 isendit, suuremad 4-5 m kõrged. Aprikoosipuu (Prunus armeniaca) pärineb kontinentaalse kliimaga aladelt ja meie reumaatilises iginiiskuses kipub jääma väga lühiealiseks. Paistab, et Pakri kuiv klibulood on talle väga meelepärane kasvukoht. Sedasi looduslikuna hakkasid aprikoosipuud mulle ühtäkki väga meeldima. Säärane omapärase lehestikuga ilus puu. Kahjuks ei taha nad Pakril viljuda, vähemalt tänavusel suvel. Erinevalt näiteks Tallinnas Balti jaama juurest lähtuva lühikese Vana-Kalamaja tänava otsas elutsevast puust. Too asub lopsaka aiakese rüpes, piiludes viiekordse maja teise korruse akendest sisse. Järgmisel päeval seda laiuvat uhket aprikoosipuud külastades leidsime ta alt hulga luuseemneid. Vahest lähevad kasvama?

Mu poolpomoloogist Rapla tuttav kinnitas, et suvel sai ta ühe vilja kätte, olnud väga hea ja magus. Tjah, üks väike iseoma aprikoosisalu ei ole teps mitte paha mõte!

Nojah, aga tagasi Pakri viljapuumetsa juurde. Veel leidus seal palju haralisi ploomipuid ehk alõtšasid. Meil on tuntud kollaseviljalised alõtšad, Pakril jäi aga ette ka punaviljaline. Täitsa maitsvad viljad olid sel. Kahjuks ei tulnud mul pähe mõnd kaasa võtta. Samas, eks viljapuusorte ole mõttekam paljundada pookimisega, seemnete puhul ei tea iial, mis välja tuleb.

Peitusemäng hariliku küdooniaga

Kes siis seal veel elutsesid? Noh, tuletorni pool sigines vahtraid. Kõikjal roomles põldmarjavääte. Oli “sadat sorti” kibuvitsu, oli karusmarjapõõsas ja musta sõstra põõsas. Siis sarapuud, lodjapuud, maavitsad, isegi lumimari, saarvaher ja hobukastan. Kuid ka suisa sparglid ja mädarõigas! Natuke n-ö soolast toiduvärki seega kah. Kogu tolle isevärki kompoti tegi veelgi kummalisemaks anemoonide lausõitsemine – keset septembrit, kui oleks varasuvi veelkord tagasi tulnud!

Aprikoosipuude kõrval oli meie retke teiseks peaeesmärgiks leida üles harilik küdoonia (Cydonia oblonga), kes seal täiesti viljuvat. Kammisime omast arust kogu viljametsa läbi ja, kuigi kaks paari silmi on ikka kaks paari, tuli lõpuks käsi laiutades tunnistada: no ei ole! Ega siis ometi külmad pole teda ära võtnud? Või jäi tõesti mõni nurk läbi käimata? Üks küdoonia passinuks sinna aprikooside sekka paganama hästi.

Käin ikka aeg-ajalt imetlemas Kärdla Röösna metsa n-ö looduslikku küdooniat ja pean tunnistama, et see liik oma paksude ümarate pannkoogilike lehtedega tundub mu jaoks ühe dekoratiivsema lehtpuuna üldse. Kuid näe, Pakril jäi ta meil leidmata. Minge sõeluge ise see 6 või enama hektariline viljapuumets läbi, äkki on teil rohkem õnne ja leiate ta siiski üles? Ja kui ka mitte, siis elamus lõunamaises viljapuumetsas viibimisest on ometi kindlustatud. Sügisvärvides võib see paik vägagi kaunis olla. Ja siis talve järel, millalgi lehekuu alguses, laukapuude ja aprikooside õitsemise ajal…

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare