TUNNE ÄRA: imelikud vaarikad puu otsas

Mooruspuudega seostub eestlasele esmalt idamaises kuumuses varju pakkuv puuvõra, vaarika moodi viljad ja muidugi siidiussid. See, et mooruspuid saab ka Eestis kasvatada ja nende viljugi nautida, võib tulla üllatusena.

Mooruspuud on ühe- või kahekojalised puud või põõsad. Õitsevad nad samal ajal lehtimisega ning nende õied on ühesugulised. Viljad meenutavad vaarikat, aga on rootsukese otsas, liitvilja kuju on ebakorrapärane nagu tüüakas jonklik vorstike. Mooruspuu lehtedele on omane ebaühtlane hõlmisus, tundub, nagu oleks keegi leheservast kohati osa ära ampsanud.

PIPSID SIIDIUSSID

Mooruspuid kasvatatakse ka viljade pärast, aga peamiselt siiski siidiusside toidutaimena, selleks on aretatud isegi viljadeta või väheste viljadega sorte. Väidetavalt meeldib siidiussidele süüa just valge mooruspuu lehti. Hiinas on seda teatud juba vähemalt 5000 aastat. Suurimad siiditootjad on Hiina, Jaapan, Korea ja India. Neis maades juba teatakse, mida siidiliblika (Bombix mori) vastsed ehk siidiussid armastavad põske pista ning küllap sõltub siidi kvaliteet ja peenus ka siidiusside ninaesisest.

Palju värskete lehtedega noori võrseid saadakse mooruspuude iga-aastase tagasilõikamisega. Seemnest külvatud mooruspuul kulub siidiusside toitmiseks piisavalt suureks sirgumiseks vaid 6 kuud ning taim suudab pidevat tagasilõikust taluda 15–20 aastat.

Euroopas on proovitud siidiussidele sööta ka musta mooruspuu lehti. Ajaloost on teada näiteks ühe inglase katse rajada 1608. a siiditööstus, mis nurjus just sel põhjusel. Ei tea, kas asi on maitses, keemilises koostises või on siidiussidele vastumeelt musta mooruspuu lehtede karedam tekstuur, kuid need lehed siidiussidele ei maitse. Igal juhul on valge mooruspuu lehed õrnemad kui musta mooruspuu omad.

VALGE, MUST JA PUNANE

Valget mooruspuud (Morus alba) on kasvatatud Euroopas kultuuris juba ammusest ajast, aga looduslikult kasvab ta Ida-Hiinas ja Korea poolsaarel. Selle puu magusad söödavad viljad võivad olla valged kuni roosakaslillad. Helerohelised lehed on õhukesed ja läikivad. Puu võra on suhteliselt hõre ning oksad haprad. Valge mooruspuu on pikaealine, tema vanus võib ulatuda mitmesaja aastani.

Musta mooruspuu (M. nigra) lehed on hoopis robustsema tekstuuriga ja valge mooruspuu lehtedega võrreldes tumedamad. Pealt on need karedad ning alt karvased.

Pikaealine must mooruspuu on tihedama ja laiuvama võraga kui valge mooruspuu. Viljad on tumepunased ja maitsvad. Peamiselt kasvatataksegi seda liiki viljade pärast. Must mooruspuu pärineb arvatavasti Lääne-Aasiast, kuid on samuti pikka aega Euroopas kultuuris olnud.

Briti õpetlase Alexander Neckhami viljapuude nimekirjas on muu hulgas mainitud mooruspuud aastast 1170. Juhtum, millega seoses see puu kirjalikesse allikatesse sattunud, on küllaltki kurioosne. Nimelt olevat ühe mooruspuu läheduses toimunud ilge mõrv, tapeti Cantebury peapiiskop Thomas Becket. Henry II nõudis juhtumi üksikasjalist kirjeldust, seetõttu ongi mooruspuu olemasolu 12. saj Inglismaal fikseeritud. Traagilise sündmuse pealtnägija sõnade kohaselt “they placed their weapons under a sycamore tree outside the cathedral”. Keskaja spetsialistid on veendunud, et “sycamore” öeldi sel ajal ja selles kontekstis just mooruspuu kohta.

Põhja-Ameerikast pärit punast mooruspuud (M. rubra) kasvatatakse kultuurtaimena harva. Selle liigi hapumagusad viljad on algul punased, aga küpsedes peaaegu mustad. Punase mooruspuu lehestik värvub sügisel erkkollaseks ja teiste mooruspuudega võrreldes on ta külmakindlam. Kodumaal kasutatakse punase mooruspuu puitu ehitustöödel. Siidiussidele tema lehed ei kõlba.

VÕIB KASVADA KA EESTIS

Valge mooruspuu on suhteliselt külmakindel, suutes lühiajaliselt taluda –25 °C. Siiski tasub talle otsida külmade tuulte eest kaitstud koht. Eestis on isegi mõned viljuvad eksemplarid, nt Tartus Kastani tänaval kasvab ühes aias tänava poole kummarduv kaheharuline puu, mille jämedama haru läbimõõt on ca 25–30 cm.

Parasvöötmes õitsevad mooruspuud mais-juunis ja viljad valmivad juulis. Valminud viljad varisevad kergesti ja rohke viljumise korral katab valminud viljade kiht kogu puudealuse muru või rabisevad viljad puu alt läbi voolavasse mägiojasse.

Meenub ühe tuttava jutustus Kesk-Aasiast, kus pärast 45-kraadist päevakuuma saabuvas õhtus algab elu – “…kõik ronivad, roomavad, hüppavad, lendavad peidukohtadest välja ja sina kõnnid
läbi jõe, milles päeval käisid ennast jahu-tamas, kuid mis on nii kitsas ja madal, et sa
tahes-tahtmata pead seda jagama veemadudega. Kõnnid joani, millest kukub lumesulamisvesi ja mis on niivõrd kontrastne palavusele. Sealsamas kasvavad iidsed ja pühad mooruspuud, millest ühed kannavad valgeid ja teised musti vaarikataolisi vilju, mida ahmid naudinguga koos veega, millesse nad on pudenenud.” Ei, see ei ole Pärsia autori tekst, vaid hoopis ühe Võrumaa mehe mälestused.

Mooruspuud on suhteliselt põuakindlad, aga paremini kasvavad nad siiski parasniisketel muldadel. Kindlasti soodustab viljade valmimist ja väldib viljaalgmete varisemist piisav niiskus. Kui tahate nende eksootilisi vilju nautida, siis tuleb sellega arvestada.

VILJAD NII SÖÖGIKS KUI RAVIKS

Viljade saamiseks kasvatatakse peamiselt musta mooruspuud, aga ka valget. Rohked hübriidsed sordid on aretatud suureviljaliseks. Vilju tarvitatakse nii värskelt kui kuivatatult mitmesugustes toitudes. Mooruspuu viljad on suhteliselt vitamiinirikkad ja sisaldavad mitmeid vajalikke mineraalaineid, sealhulgas kaaliumi, fosforit, magneesiumi, kaltsiumi ja rauda. Viljadest tehakse moosi ja marmelaadi, veini ja äädikat ning pressitakse mahla. Pressimisjääkidest valmistatakse isegi kohvi-asendajat. Kesk-Aasias on mooruspuu vilju kasutatud suhkru asemel nagu viinamarju ja aprikoosegi.

Rahvameditsiinis on musta mooruspuu marjadega ravitud köha ja kurguvalu ning isegi palavikku. Toorete marjade mahlaga on loputatud suud. Samuti on mooruspuu vilju tarvitatud vere parandamiseks ja suhkruhaiguse korral. Rahvameditsiin pakub midagi ka hallide juuste enneaegse tekkimise vältimiseks ja selleks otstarbeks olevat mooruspuu viljad just väärt kraam. Hiina rahvameditsiinis kasutatakse lisaks valge mooruspuu viljadele ka lehti ning okste ja juurte koort. 

Artikkel ilmus ajakirja "Maakodu" augusti numbris.