TUNNE ÄRA: Õunapuu-õielõikaja ja kuidas temaga võidelda


TUNNE ÄRA: Õunapuu-õielõikaja ja kuidas temaga võidelda
Õunapuu -õielõikaja kuulub kärsaklaste hulkaFoto: Shutterstock

Pimeduse varjus aias toimetavad õielõikajad ei vii mitte õisi vaasi, vaid ohustavad hoopis teie maasika-, vaarika- ja õunasaaki.

Aprillikuises soojas videvikus ronivad talvitumiskohtadest kuiva leheprügi alt või koorepragudest välja pika koonuga 3–4 mm pikkused pruunikashallid putukad. Nad tajuvad, et temperatuur on tõusnud üle 7° ja tunnevad vastupandamatut tungi üles otsida õunapuud. Kuu aega hiljem, kui kraadiklaas näitab 13°, järgivad nende eeskuju pisikesed mustad hallika udemega kaetud sugulased, kes püüavad leida maasikaid. Saame tuttavaks – need on õielõikajad.

Munemiskohaks on õis

Mitmetoidulise kahjurina tuntud kõrvkärsaka vastsed toituvad pinnases taimede juurtel, õielõikajad seevastu närivad õiepungadesse auke ja munevad õie põhja ühe muna. Nad on välja kujundanud tiheda seose peremeestaimega, mis väljendub näiteks kärsaku sobivas pikkuses.

Hoolikas munemiskoha valik tagab, et noored kaitsetud vageltõugud saavad turvalise elukoha ja piisavalt küllusliku toidulaua. See aga ei tähenda sugugi, et õielõikajad oleks tingimusteta armastavad lapsevanemad: mõne kärsaklase emasloomad söövad suisa omaenese mune. Tõsi küll, vaid neid, mis enneaegu sattusid valesse kohta.

Nende seast tunneme kõige paremini õunapuu-õielõikajat (A. pomorum) ja maasika-õielõikajat (A. rubi). Vähem on teada, et Eestis on kokku tosinkond sama perekonna esindajat. Enamik neist toitub roosõieliste puude (viirpuu, pihlaka ja toominga) õitel, aga osa ka rohttaimedel (mõõl, tedremaran, soopihl, angervaks, drüüas). Õielõikaja liigid võivad asustada jalakate õiepungi ja isegi okaspuude noori käbisid.

Maasika-õielõikajad kahjustavad kultuure soo jätkamiseks Foto: Shutterstock

Armastavad jahedust

Seotud lood:

Mitme liigi puhul on teada, et nad eelistavad külma niisket elukohta. Ka õunapuu-õielõikaja, kes minu Põhja-Eestis asuva lapsepõlvekodu soojale liivmullale rajatud aias nägemata jäi, on praeguses maakodus Lõuna-Eestis raskel liivsavil tõsine kahjur.

Samuti soodustab tugeva kahjustuse tekkimist külm jahe kevad, mille tõttu õitsemine viibib ja teeb munemispaika otsivatele emastele sobivas staadiumis õiepungad pikaks ajaks kättesaadavaks.

Õielõikajate elutsükkel on enam-vähem sarnane, kuid käitumine erinev. Maasika-õielõikaja emane närib muna paigaldamise järel õierao õie aluse lähedalt läbi ja see jääb varrele rippu. Õunapuu-õielõikaja munast koorunud vastsed söövad tolmukaid ja emakaid ning lõikavad õieosade alused läbi, mistõttu õied ei puhke.

Ajaks kui pruunistunud õienupud kuivavad ja võivad variseda, on vastsed end täis söönud ja jäävad nukkuma. Nädala või paari pärast koorunud noormardikad siirduvad lehestikule toituma, et siis suve lõpul peitu pugeda ja talve oodata.

Õielõikajad peavad enne suguküpseks saamist läbima puhkeseisundi ja nad annavad igal aastal ainult ühe uue põlvkonna. Nii käib kahjuri areng käsikäes peremeestaime eluringiga ja putuka järglaskond saab alati sama kvaliteetset värsket toitu.

Kurikaval vastane

Õielõikajad on kärsaklased, kelle kõik eluavaldused (kehaehitus, bioloogia, valdavalt öine elulaad) on suunatud ohtude vältimisele ja nii on nad taimekahjurina ülimalt keerulised vastased. Kontaktsete pestitsiidide kasutamisest pole kasu, sest vastsed on varjunud taimekudede sisse. Süsteemsete (taimesiseste) taimekaitsevahendite kasutamine viiks aga mitte-sihtliikide mürgitamiseni ning hukka saaks ka mesilased jt tolmeldajad.

Lisaks on putuka varjatud eluviisi tõttu kogu nende süü tihti omistatud hiliskülmale, rahele või mõnele muule tegurile.

Enne sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutuselevõttu Teise maailmasõja järel oli õunapuu-õielõikaja Euroopas õunamähkuri järel kahjurina tähtsuselt teisel kohal. Nüüdseks on DDT-tüüpi kloororgaanilised pestitsiidid oma ohtlikkuse tõttu keelatud. Need ühendid häirivad organismide närvisüsteemi tööd ning see lõpeb kesknärvisüsteemi ülima erutumisega.

Närvisüsteemi haigustest arvatakse samalaadse põhjusega olevat nt auraga migreeni, epilepsiat, skisofreeniat, Alzheimeri tõbe, Parkinsoni tõbe jmt.

Loe veel

Praegu õielõikajate vastu kasutusel olevad pestitsiidid kuuluvad püretroidide hulka ja mõjutavad samuti närvisüsteemi. Erinevalt kloororgaanilistest ühenditest pole aga andmeid, et need koguneks organismi.

Lisaks ei tohiks vähemalt mõned ühendid sellest rühmast mullast välja leostuda ja peaks taime pinnal lagunema 5–7 päevaga. Püretroidid on siiski äärmiselt ohtlikud kasuritele ja vee-elus­tikule, samuti kassidele, kelle maksas puudub teatav toksiini väljutamist soodustav ensüüm. Ka laborihiirtel on pärast püretroididega kokku puutumist täheldatud seisundit, mis sarnaneb inimeste aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH).

Õunapuu õielõikaja tutvustav joonis aastast 1913 Foto: repro

Loodussõbralikumad vahendid

Õunapuu-õielõikaja võib sagedamini kahjustada metsikumates aedades või metsa- ja kaitseistandike, samuti maheaedade vahetus läheduses. Seevastu moodsas, siledatüveliste viljapuudega korralikult hooldatud aias pole talvitumiseks vajalikke varjepaiku. Puhkevate pungade lõhn meelitab mardikad kohale ka paarikümne meetri kauguselt.

Kevadise invasiooni ajal võib valmikute püüdmiseks puu juurekaela ümber kägardada ajalehepaberi nutsakaid, mille kurdude vahele pahalased hommiku saabudes peituvad. Järgmisel päeval saab neid sealt üsna hõlpsasti purki pudistada.

Taimekaitsevahendiga on näiteks Hollandis soovitatud pritsida alles siis, kui kahjustatud on üle 10% õiepungi. Looduslikest preparaatidest on olnud mõningast kasu Derrise ja Kvassia ekstraktidest.

Maasika-õielõikaja mardikad toituvad munemisperioodil tolmukatest ning seepärast kahjustuvad rohkem kahesuguliste õitega ja vähem emasõielised sordid. Emasõielisi, s.t tolmukateta vorme tärkab kultuursortide seemnepaljundusest, kuid tolmeldamise probleemsuse tõttu pole neid praktikas enam eriti propageeritud. Täheldatud on ka varajaste sortide, nt ’Venta’ tugevamat kahjustumist. Seetõttu võiks probleemidega istandikes kasutada varaseid sorte püüniskultuurina.

Ameerikas on soovitatud sealse kohaliku maasika-õielõikaja liigi A. signatus meelitamiseks maasikaistandike lähedal kasvatada kanada juudapuud (Cersis canadensis). See õitseb maasikatest pisut varem, mistõttu mardikad siirduvad esmalt sellele tolmukaid sööma.

Kuna kärsaklastel on refleks häiringu puhul surnut teeselda ja taimelt maha pudeneda, asetatakse juudapuude alla püügilinad, neile raputatakse mardikad ning kogutakse kokku ja hukatakse. Sama võtet soovitatakse varastel maihommikutel proovida õunapuu-õielõikajate vastu, kui õunapuud pole selleks liiga suured ja jäigad.

Euroopa maasika-õielõikaja võib toituda ka vaarikal, mõõlal ja kibuvitsal, ent paraku on need kõik maasikast hilisemad õitsejad. Mõõla liikide potentsiaali maasika-õielõikaja püüniskultuurina maksaks siiski uurida. Tõhusam ja käepärasem oleks aga ehk maasikapeenarde varjutamine kattelooriga.

Mardikate arvukust võib pisut vähendada ka käsitsi ära noppimine, kuid tuleb meeles pidada, et neid mõne millimeetri pikkusi tegelasi pole lihtne märgata. Pealegi pannakse suur osa “kuritegudest” toime õhtuhämaruses. Kahjustatud õiepungi pintseerides (näpistades – toim) ja kokku korjates eemaldame uue kahjurite põlvkonna.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare