Ülevaade õunu kimbutavatest säilitushaigustest

Õuna-kärntõbi Shutterstock

Õunu võivad kimbutada mõningad säilitushaigused. Mida tasub neist teada? Milline on nende mõju tervisele?

Kuna paljud säilitushaigused avalduvad hoidlas esimese kahe kuu jooksul, tasub vähemalt esialgu käia õunu sorteerimas kord kuus.

Peamised seenhaigused

Hoiustatud ubinaid rikuvad kõige enam õunapuu-kärntõbi, mis säilitusperioodil tekitab laokärna; puuvilja-, lao- ja mustmädanik. Harvem esineb hahk-, nutt- ja rohehallitust.

Õunapuu-kärntõbi on vilja pinnal väikeste mattmustade laikudena nähtav juba puu otsas. Eriti vastuvõtlikud sordid on ´Cortland´ ja ´Lobo´, aga ka ´Tartu roosõun´, ´Krügeri tuviõun´, niisketel suvedel ´Antonovka´, ´Tiina´, ´Tellissaare´.

Kärntõve laik on õuna pinnal ega kahjusta viljaliha. Vili kaitseb end sellise pleki alt korgistumisega, vahel võivad korgistunud koed õuna kasvades lõheneda.

Kui kärntõve laigud on väikesed ja neid on vähe, ei juhtu õunaga säilitamisel midagi. Plekikoha saab enne söömist ära koorida. Kui laike on aga palju ning need on suured, on viljas kui mitte silmaga nähtavad, siis mikrolõhed. Nende kaudu tungivad sisse juba teised haigustekitajad ning õun läheb kiiresti mädanema. Seetõttu ei tasu väga kärnas vilju säilima panna.

Puuviljamädanik kahjustab peale õunte ka pirne, ploome ja kirsse. Haigestunud viljal on pruun laialivalguv mädane laik. Selle pinnale tekivad hiljem hallikad kuni kollakaspruunid eospadjandid, mis paiknevad enamasti kontsentriliste ringidena.

Aias haigestunud viljad kuivavad puu otsas ja mumifitseeruvad, nõnda jääb seen talvituma ning levib üle kogu aia. Taolised nakkuspesad tuleb sügisel koristada ja hävitada. Hoiuruumis avaldub tõbi esimese või teise säilituskuu jooksul, harva hiljem.

Laomädanik nakatab vilju juba puu otsas, kuid ei arene edasi kuni õuna valmimiseni. Haigustunnused ilmuvad hoidlas ühe kuni kolme kuu jooksul.

Laomädaniku laike on kerge ära tunda: need on tumepruunid, ümmargused, selgelt piiritletud ning alati keskkohast heledamad kui servadest. Tüüpiliselt on viljal mitmeid väiksemaid, 1–3 cm suuruse läbimõõduga plekke. Mädalaik tungib koonusjalt viljalihasse.

Mustmädanik on oma nime saanud mädapleki värvuse järgi, mis on esialgu tumepruun ja veidi sissevajunud, kuid hiljem muutub osaliselt või täielikult mustaks. Sageli omandab must laik sinkja varjundi.

Rohehallitus ja mükotoksiinid

Rohehallitus nakatab vigastatud või üleküpseid vilju juba aias, kuid haigustunnused võivad ilmneda alles hoidlas. Rohehallitusele viitab hele ja pehme mädanenud kude, mis on piiratud valge servaga. Hiljem tekib mädalaigule roheline eoskirme. Plekil on tugev hallituse lõhn.

NB! Rohehallitus (Penicillium expansum) toodab inimese tervisele ohtlikku mükotoksiini, seenorganismi produtseeritud mürki patuliini.

Patuliini ongi leitud peamiselt mädanevates õuntes, vähem teistes mädanenud puuviljades ning mõnes töödeldud õuna- ja pirnitootes.

Patuliini esineb sageli õunamahlas. Inimtervisele riski minimeerimiseks on mitmes riigis kehtestatud nõue, et selle mükotoksiini sisaldus õunamahlas ei tohi ületada 50 ppb (osake miljardi kohta). Seetõttu ei soovitata mahla pressimiseks kasutada mahakukkunud ja kaua seisnud vilju.

Head ei ole ka soojas niiskes kohas pikalt olnud õunad, sest neil võib olla südamemädanikku. Sellisel juhul on pealtnäha terve õun seest mädanenud ja sisaldab patuliini. Viimane ei hävi pastöriseerimisel, küll aga kääritamisel (alkohoolsed joogid ei sisalda seda mürki).

Ainevahetushäired

Peale mädanikke põhjustavate seente vaevavad õunu ka ainevahetushäired. Igasuguseid koekahjustusi, mis ei ole seotud haigustekitajate, putukate või mehaaniliste vigastustega, nimetatakse füsioloogilisteks häireteks.

Küllap on õunakasvatajad mõnel aastal märganud, et näiteks ‘Krameri tuviõunal’, ‘Antonovkal’ või ‘Anteil’ on osa õunu justkui rõugearmilised. Sageli juba puu otsas, kuid hiljem ka hoidlas tekivad kahe esimese säilituskuu jooksul viljadele väikesed pruunikad läbi koore kumavad sissevajunud laigud. Sagedamini esinevad need vilja keskmises sektoris ja õiepõhja piirkonnas.

Kui vili katki lõigata, on koore all 3–5 mm sügavusel viljalihas näha tavaliselt 0,5 cm läbimõõduga pruunid kuivad vahtkummitaolised moodustised, millel on mõru maitse. Tegemist on nekrootilise ehk surnud koega, mis on tekkinud sellest, et õunas on häiritud kaltsiumi ainevahetus.

Eesti keeles on haigusele antud nimi “kaltsiumipuudus”. Päris täpne see siiski ei ole. Mujal maailmas on leitud kahjustatud koe analüüsimisel, et selles leidub oluliselt suuremas kontsentratsioonis mineraale, sealhulgas kaltsiumit, ning ka rohkem suhkruid. Arvatavasti on sellel häirel mitmeid erinevaid põhjusi, ka ilmastik, sest palavatel ja kuivadel suvedel on tõbe palju enam.

Kaltsiumipuuduse laigud kahjustavad eelkõige õuna välimust ega sega vilja söömist koduaias. Küll aga tuleks selliste plekkidega õunad tarvitada enne terveid, sest pikaajalisel hoiustamisel on need mädanikele vastuvõtlikumad.

Koore pruunistumine on eelkõige ´Talvenaudingu´ probleem, aga seda esineb vahel ka ´Liivi kuldrenetil´ ja ´Antonovkal´. Haigus algab koore pruuniks muutumisega enamasti vilja roheliselt küljelt. Esialgu viljaliha ei kahjustu, kuid hiljem muutuvad õunad vastuvõtlikuks mädanikele.

Säilitusaegse koore pruunistumise tekkemehhanism pole täpselt teada. Kõige tõenäolisemalt on põhjuseks õuna elutegevuse jääkproduktide, eelkõige süsihappegaasi kogunemine viljade kokkupuutepinnale. Koore rakud ei saa sel juhul hingamiseks hapnikku ja surevad.

Kontrollitud atmosfääriga hoidlas (süsihappegaasi sisaldust on tõstetud aeglustamaks õunte ainevahetust) tehtud esimesed katsed näitasid, et ´Talvenauding´ neis tingimustes paremini ei säilinud. See võib tõestada, et tegemist on süsihappegaasi tundlikkusega. Kodustes tingimustes peaks sellele häirele vastuvõtlikke sorte hoidma võimalikult väikestes kastides ja nii, et viimaste vahele jääks piisavalt õhku.

Kui oma õunad otsa saavad, tuleb kasuks teadmine, millistel välismaistel sortidel seda häiret esineb. Nimelt töödeldakse mitmetes riikides õunu pruunistumise vastu difenüülamiiniga, mis on Euroopas tunnistatud üheks kõige ohtlikumaks säilituskemikaaliks. Mõnes riigis on see siiski juba keelustatud.

Koore pruunistumisele on näiteks vastuvõtlikud sordid ‘Golden Delicious’, ‘Cortland’, ´Law Rome´ ja ´Granny Smith´. Neid poest ostes tasub teada, et õunad on tõenäoliselt kemikaalidega rohkem saastunud.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare