Üllatajad kodusel lilleniidul
Lisaks roomavate maranate (tegelikult kohutav umbrohi) kollased õiesilmad, sekka valgeid ja punaseid ristikupäid. Selleks aastaks juba möödanikku on aga vajunud vahulillede sina ja hallide käppade sirelilillad kobarad.
Aina keerulisemaks muutub selle “libaloopealse” niitmine. Tekkis ta nii umbes kolm aastakümmet tagasi, kui muidu liivase süda-Hiiumaa muistse rannavalli alla kaevati tiik. Just sobiva vettpidava savimoreenkeele kohale. Et see osutus väga lubjarikkaks, hakkas tiigist laiali lükatud pinnas aina enam oma taimestikult meenutama loopealset. Kuue aasta eest ta võsastumisest päästnud ja niitma hakates, kujunes õige ruttu lilleniit. Kusjuures alatasa muutuv, mõned liigid (nt maasapp) kipuvad kaduma, samas teised tungivad jõudsalt peale.
Valikulisest niitmisest tunnevad teiste seas rõõmu hallid käpad. Muuseas aga ilmusid tänavu täies hiilguses ka kaks ööviiulit ja üks käopõll. Suur käopõll on tegelikult Hiiumaa aedade “orhidee-umbrohi”, ei saa hästi arugi, miks ta üldse kaitsealuseks liigiks on arvatud. Ööviiuli ehk kahelehise käokeelega on teine lugu. Ta pole nii suvaline-tavaline, pealegi hiilgab üsna orhideeliku iluga, seda enam oma tugeva aroomiga. Ööviiul on Hiiumaal üks tavalisemaid käpalisi halli käpa ja suure käopõlle kõrval. Tähelepanuväärne on tema äärmine leplikkus erinevate kasvupaikade suhtes. Siin saare südames Nõmbal tunneb ta end väga hästi suisa kuiva liivasussi peal asuvas nõmmemännikus. Samas kohe all, muistses merepõhjas, ehk nüüdseks sookaasikulises-mustikalises varjumetsas – ka seal õilmitsevad nad sama toredasti. Ainus ühisnimetaja kahe nii erineva kasvukoha osas on: happeline, lubjavaene pinnas.
Nojah, aga näed sa, nüüd otsustasid ööviiulid vallutamisväärseks ka nende vahele jääva lubjarikka savimoreenniidu. Säärane visa ja kõiketaluv orhidee vääriks kindlasti vaagimisele võtmist, kui kunagi peaks hakatama Hiiumaa sümbollille valima.
Näh, läksin ööviiulist seletamisega pikale. Tegelikult veelgi enam üllatas sel suvehakul mind aga kollane karikakar. Mäletan teda aastate eest siitsamast külaserva kesapõllult. Vahel meenutasin ta lausa liiga julgekollast õilmitsemist ja mõtisklesin, et võiks ju oma poollooduslikule lilleniidule kusagilt tuua. Aga kustkohast? Mitte ei juhtunud kollane karikakar suviti õitseajal niisama möödaminnes ette.
Nüüd palun väga: tuli ise niisama omatahtsi kohale! Lihtsalt mai lõpus niidul esimest valikulist niitmist tehes jõudsin kiviaia servas silmata üht natukese raudrohtu meenutavat lehetuustakat. Tegin niidukiga jõnksu ja vastutasuks sain otse suvesüdameks õide puhkeva tulikollase karikakrapuhma. Kust ja kuidas jõudis seeme kohale? Tore muidugi, et jõudis. Edaspidi hoolitseb see isend oma paljunemise eest küllap juba ise ja loodetavasti muutub ta ühel hetkel lilleniidul niisamasuguseks umbrohuks nagu valevõieline härjasilm praegu.
Tõsi, see on natukese harjumatu kujutluspilt. Kui kollane karikakar poleks looduslik liik, peaks teda üliintensiivse kollase õievärvi poolest pigem mingiks sordiaretuse veidi ülepakutud saavutuseks. Aga ei, ta on täiesti looduslik tegelane, ehk küll siia Põhja-Euroopasse suhteliselt hilisel ajal sisse rännanud. Kuid igatahes: tere tulemast!
