Heli korraldas meile tookord vahva aiandusliku-kulinaarse kiirkursuse, pakkus peiulilledega vokitud porgandeid ja sidrunheinateed. Kuulsime, kuidas talle meeldib proovida uusi maitsetaimi ja köögivilju ning nendega köögis katsetada.

Tal olid juba siis märksa suuremad plaanid. Heli rääkis, et kunagi võiks talu sissesõidutee ääres põllul olla suur, klassikaliselt ruutudeks jagatud ürdiaed, mis oleks avatud kõigile huvilistele. Ja aia juures ka väike ürditooteid pakkuv poeke.

Kui midagi tõsiselt soovida ja selle nimel tegutseda, siis ühel päeval saavadki unistused tõeks.

POOLSADA LÕHNAVAT RUUTU

Oma kolmandas ürdiaias võttis Heli esimesi külalisi vastu 2008. aasta suve lõpul. Mullu ühel juuli alguse päikeselisel päeval jalutasin seal minagi.

Teist sellist klassikalise ürdiaia kujundusega ravim- ja maitsetaimede näidisaeda Eestis ilmselt pole. 70 x 20 m suurusel maa-alal on pea poolsada ruudukujulist peenart, aia servi ääristavad pikad peenrad. Aed on jagatud kaheks. Eespool, suuremas osas, kasvavad maitse-, lõhna- ja toidutaimed, siia on plaanis istutada ka viljapuid. Tagumine, väiksem osa, on ravim- ja mürgiste taimede päralt.

Ürdipeenarde kujundamiseks on palju toredaid võimalusi, näiteks võib teha suure ringikujulise peenra ja panna taimed sinna sektoritena, ühele suurele peenrale võib kujundada geomeetrilisi või vabakujulisi mustreid jne. Heli valis ruudusüsteemi, see on näidisaias kõige otstarbekam, kuna ruudud saab kujundada teemade ja kasutusotstarbe järgi: näiteks luuvalupeenar, naistepeenar, külmetust ravivad taimed jne. Väga ranget piiri on muidugi raske tõmmata, sest maitsetaimed on enamasti ka ravimtaimed, ravimtaim ei pruugi aga alati maitsetaim olla.

Taimekooslustes pole aetud väga ranget joont. Siin-seal on näha maitsetaimede vahel ka mõnd tavalist köögivilja, näiteks värviliste vartega lehtpeeti, aedube, sibulaid, suvikõrvitsaid, porrulauku, tomateid, artišokke. Heli katsetab huviga uusi sorte ja köögiviljadel on ju samuti tervistavad omadused, eriti kasulik on näiteks peedi- ja kapsamahl jne.

Maitse- ja ravimtaimede lehed ning õied on valdavalt mahedates toonides. Säravamat värvi annavad aiale suvelilled ja püsikud, aga nemadki valiti selle järgi, et oleksid vähemal või rohkemal määral ka söödavad: näiteks rebashein, mõned peiulille liigid, kroonjas jaanikakar, aed-portulak, päevaliiliad.

Paljusid aialilli saab kasutada ka ravimtaimena: üheksavägist, bergeeniat, põdrakanepit, harilikku tõnnikest, palsam-soolikarohtu. Maitsetaim mädarõigas muutub õitsemise ajal aga, vastupidi, imekauniks püsililleks. Üllatas mustjuur, mis oli peenral teisel aastal oma kollaste õisikutega lihtsalt imeline.

Peenraruutude äärised on oma metsa remmelgatest. Jalutusala kattev puiduhake tehti oma metsa rämpspuidust, sinna läks kõik, mis ei sobinud kütteks. Kergelt vetruv puiduhake ei väsita jalga ja lõhnab kuumal päeval meeldivalt, see kõik muudab aias olemise veel mõnusamaks.

LÄBIMÕELDUD LAHENDUSED

Koos perenaisega peenarde vahel jalutades võite kuulda üllatavaid asju: “salvei lehed pistke muna ja jahu sisse ning praadige ära”, “proovige krüsanteemi lehte, maitseb nagu porgand”, “läikiva peiulille hakitud lehed annavad vürtsi vokiroogadele”. Võib-olla lubab ta lahkelt ära süüa ka mõne päevaliilia õie. Heli soovitab maitsetaimi julgelt kasutada mitte üksnes soolastes roogades, vaid ka magustoitudes, lisada neid kookidele ja küpsetistele.

Panen tähele, et peenraruutudel on väga suur vahe. Sel on väga tänuväärne põhjus, sest peenarde vahel saab mugavalt liikuda ka ratastoolis ja lapsevankriga. Silma jääb seegi, et aias on palju jämedast tüvest meisterdatud lihtsaid pinke. Neil on hea puhata ning nautida vaateid ja aroome. Äärmiselt mõnus on ka paitada taimede lehti. Istumisvõimalused kuluvad eriti ära vanemas eas aiakülastajaile.

Aia serval suurte mändide varjus on eraldi istumisnurk pinkide ja laudadega. Seal saab nautida Tamme talu köögisaadusi või süüa oma kaasavõetud einet. Istumisnurga põrandaks on mõnus puupakkudest sillutis.
Lõhnavast madarast saab rahustavat teed.

Näidisaeda ümbritseb roigastest piire, mille püstised tugipostid on saanud pähe lõbusad mütsid väikestest savipottidest. Aja jooksul oli elamisse kogunenud arvukalt potte, millele Heli leidis äraviskamise asemel uue kasutuse. See väike kujundusnüanss loob juba enne aeda sisenemist hea tuju.

Tamme talu ürdiaeda võib tulla iseseisvalt taimi uurima või tellida taimi ja nende kasutamist tutvustava ekskursiooni. Jalutuskäigu juurde kuulub ka hõrk ürditee, mille kõrvale võib perenaine soovi korral valmistada maitsva ürdipiruka.

POEKE TÄIS AHVATLUSI

Talu majandushoone ühes otsas valmis mullusui poeruum. Õhus hõljub veel värvi ja värske puidu lõhna. Tagantpoolt kostub kopsimist, abikaasa Rein annab seal viimast lihvi moosikeetmisruumile. Heli: “Rein on igati aidanud, näidisaed on meil pereettevõtmine.”

Heli on jõudnud osa oma loomingust juba riiulitele sättida. Silma jäävad põneva koostisega ürdisoolad. Näiteks meresoola segu peterselli, tilli ja porrulauguga, mida on hea lisada supile. Teises purgikeses on “Särtsuga ürdisool”: petersell, küüslauk, basiilik, tšilli.

Mitu varianti on kuivatatud ja jahvatatud ürtidest maitsesegusid, mis ei sisalda säilitusaineid ega soola.

Toredad nimed on teesegudel: “Nooruse saladuses” on metsvaarikas, meliss, röstitud õunalõigud ja nurmenuku õied, “Hea tuju tee” sisaldab tulsit ehk India püha basiilikut, läikivat peiulille ja kuivatatud õunu. “Kolme mündi tees” on pipar-, rohe- ja õunmünt.

Kõige pilkupüüdvamad on pudelid maitseäädikaga. Vedelikus hõljuvad lehtede ja õitega ürdid koos lisanditega mõjuvad kui kunstiteosed.

Moosipurkides oli mullu juuli algul alles vaid piparmündiga õuna-pohlamoos. Kuulan huviga, kuidas Heli ürte ja marju omavahel komponeerib. Oodata on ka üllatavaid köögiviljahoidiseid.

Heli: “Meie vürtsmoosid on leidnud oma püsiklientuuri. Olen neid keetnud juba paar aastat.”

Põnevate mooside hulgas on näiteks maasikas basiilikuga, maasikas piparmündiga, vaarikas piparmündiga, õun-ploom tüümiani ehk liivateega, viimane sobib hästi ka kanaliha või juustu juurde. Mõnusalt vürtsikas on mustasõstramoos piparmündiga, mida saab tarvitada lihatoitude juureski.

Soolastest hoidistest on väga hästi vastu võetud “Sibulasärts” ja “Ürdiaia tšatni”. Eriliselt fännab pere aga tšillikasvatust ja tšillide konserveerimist.

IGAL AEDNIKUL ON OMA ARMASTUS

Heli: “Olen pühendunud selliste uute ja põnevate maitsete otsimisele, mida saab Eestimaal kasvanud taimedest. Kõik retseptid olen saanud ise katsetades. Esimese maitsetesti uuele tootele teevad mõistagi Rein ja tütar Elisabeth.”

Purgikestel on kaanele seotud pitsilise äärega paber, pudelitel peas linasest riidest rätikud. See on kodune ja armas. Poeke tegutseb aasta ringi.

Heli leiab, et kui kasvatad ürte, aga ei oska neid kasutada, jääd väga paljust heast ilma. “Nii nagu igal aednikul on välja kujunenud oma armastus – kellel okaspuude, kel viinamarjade või viljapuude, suve- või püsilillede vastu –, siis minu eriline huvi ja lugupidamine kuulub taimedele, mis maitsevad hästi, lõhnavad hästi ja mida peale selle on ka kena vaadata.”

Heli missiooniks on õpetada inimesi tundma maitsetaimi ja nende rohkeid kasutusvõimalusi. Laatadel näeb teda alati pikalt kliendiga rääkimas. Uues uhkes ürdiaias on see töö muidugi märksa tõhusam, sest taimi näeb täiskasvanuna, neid saab maitsta ja nuusutada. “Külastajad on olnud äärmiselt mõnusad ja kogemusi vahetades olen minagi palju põnevat teada saanud.”

Tamme talu vapitaim on suur-mungalill ehk kress, oma sordirohkusega väga tänuväärne ja kaunis suvelill, millel värvikaid õisi võib ka süüa ja seemneid kasutada kappari aseainena. Mungalillel on rohkelt tervistavaid omadusi, näiteks aitab mõne lehe söömine päevas hästi taastuda gripist ja angiinist.