USKUMATU LUGU | Kas teadsid, et viigimarjaga maiustades võid pahaaimamatult süüa just neid putukaid


USKUMATU LUGU | Kas teadsid, et viigimarjaga maiustades võid pahaaimamatult süüa just neid putukaid
Kuivatatud viigimarjadFoto: Shutterstock

Kuigi paljudele inimestele seostub viigimari küpsiste seest leitava magusa moosiga, on viigimarjad botaaniliselt üsna huvitavad: tegu on suletud õisikutega, mis õitsevad nii-öelda sissepoole, mitte ei eputa oma väljanägemisega nagu kõik teised õistaimed. Naksa pooleks üks mari ja näed seal õisi. Huvitav, kas pole?

Toidupoodides müüdavate puu- ja köögiviljade nimetamisel pole botaanikaga suurt ühist. Maailma suurima rohttaime otsas kasvav kauna meenutav banaan on mari, samas kui marjaks nimetatud maasikas on koguvili, mis koosneb lihakale õiepõhjale kinnitunud pähklikestest – n-ö maasika seemnetest. Kõige segadusseajavam on aga viigimari. Toidupoe asemel võiks teda leida hoopis lillepoest, värskelt lõigatud rooside kõrvalt. Miks?

Viigimarjad meeldivad paljudele olenditele, mitte ainult inimestele. Oma olemasolu võlgneb viigipuu aga ühele kõige kummalisemale partnerlusele evolutsiooni ajaloos. Kuna viigipuu õisikud on suletud, pole õisi näha ja neid tolmeldama ei pääse seetõttu samuti ükskõik kes. Appi tuleb huvitavad putukad – viigiherilased (Blasto- phaga spp.).

Kuidas viigiherilane töötab?

Emane viigiherilane poeb viigipuu õisikusse ja muneb sinna, otse emas- õitesse. Vastsed toituvad õiepõhja kudedest ning selleks ajaks, kui puhkevad isasõied, on ka viigiherilaste arengutsükkel lõpule jõudnud. Esmalt kooruvad lennuvõimetud isasherilased, nad kopuleeruvad samas viljas olevate emasloomadega ja viimased lahkuvad seejärel õisikust, võttes tahtmatult kaasa ka isasõite õietolmu.

Seotud lood:

Kui isased pärast kopuleerumist surevad, siis viljastatud emased otsivad lõhna järgi uue sobivas arengufaasis viigiõisiku. Leidnud sobiva koha, poevad nad sellesse, munevad sinna ja tolmeldavad möödaminnes tahtmatult ka mõned emasõied.

Uus viigiõisik jääb ka emase viigiherilase viimaseks puhkepaigaks. Õisikusse pugedes kaotab ta oma tundlad ja tiivad ega saa enam lahkuda. Nii et suure tõenäosusega sööte viigimarjadega maiustades ka herilasemuumiaid.

Viigimari ja viigiherilane on koevolutsiooni parimaks näiteks. Taim ja putukas on enam kui 60 miljoni aasta jooksul justkui kokku kasvanud.

Pea igal viigipuuliigil – neid on kokku üle 750 – on oma herilaseliik, kellega koostööd teha, ning ilma selle koostööta lakkaksid mõlemad olemast.

Tõsi küll, mõned nüüdisaegsed viigipuusordid ei vaja enam tolmeldamiseks herilasi, sest nende viljad on seemneteta ja neid paljundatakse vegetatiivselt.

Foto: Shutterstock

Viigipuude mitmekesisus

Viigipuude ja viigiherilaste vaheline sümbioos on teiste taimedega võrreldes ääretult efektiivne. Nad ei jäta midagi juhuse hooleks nagu tuulega tolmlevad taimed. Samuti on see aidanud kaasa mitmekesisusele. Viigipuud võivad olla nii puud, põõsad kui ka ronitaimed. Viigimarjad ise võivad olla pruunid, punased, valged, oranžid, kollased või rohelised. Metsikud viigimarjad ei ole ka kuidagi võrreldavad kasvandustes kasvatatavate viigimarjadega. Viigipuud hakkavad kasvama ka tingimustes, kus teised taimed on hukule määratud, nagu näiteks katustel, vulkaanilistel saartel või paljastel kaljudel.

Viigimarjade lai kättesaadavus on teinud neist loomade suure lemmiku. Neist toituvad erakordselt paljud loomad – viigimarju on leitud isegi rohkem 13 000 erineva elusolendi toidulaualt.

Viigimarjade armastamiseks leiab hulk põhjendusi. Need sisaldavad palju kaltsiumi, on kerged mäluda ja seedida ning erinevalt hooajalistest viljadest on viigimarjad saadaval aastaringi. See kõik on ka sõltuv herilaste elutsüklist.

Viigiherilane lahkub küpsevast viigimarjast, et leida viigipuu õisikut, milles on emasõied alles avatud, mistõttu peavad need eksisteerima samaaegselt. Nii leiavadki loomad söögiks viigimarju ajal, kui mangod või litšid pole parasjagu valmis. Mõnikord on viigimari ainus, mis looma näljasurmast päästab – seda tõestas ka 2003. aastal tehtud uurimus, kus leiti, et periooditi on viigimarjad šimpanside põhitoiduks. Ilmselt maiustasid viigimarjadega ka meie kauged esivanemad. Viigipuu on üks võtmetähtsusega taimedest – kui see metsast kaoks, variseks kogu ökosüsteem kokku.

Loe veel

Viigipuude populaarsus tähendab ka seda, et nad mängivad olulist rolli raadatud maa tagasi elule aitamises. Taimed kasvavad kiirelt ka mitte eriti soodsates oludes ning viigiherilaste abiga suudavad ellu jääda ka vähese asustusega piirkondades. Viigimarjade ligimeelitatud loomad omakorda levitavad teiste söödud taimede seemneid, mis aitab kaasa liigirikkusele.

Taastava ökoloogia spetsialist Nigel Tucker on soovitanud, et metsa taastades võiks kümme protsenti istutatavatest taimedest olla viigipuud. Seda muidugi nendes piirkondades, kus soojanõudlik taim on võimeline probleemideta kasvama. Viigipuudele spetsialiseerunud bioloogi Rhett Harrisoni sõnul võiks see protsent olla isegi suurem.

Viigipuu on püha

Mõnes India piirkonnas peetakse viigipuid pühadeks ja nende raiumine pole talupoegade seas soositud. Arvatakse, et viigipuudes elavad jumalused ja hinged ning need on India ühiskonnas märgilise tähtsusega. Püha viigipuu (Ficus religiosa) all sai valgustatuks Buddha ning sükomoorviigipuu (Ficus sycomorus) puidust olid ehitatud Egiptuse vaaraode kirstud.

Aadam ja Eeva said tänu hariliku viigipuu (Ficus carica) lehtedele tagasi osa oma väärikusest ning kui nad oleksid selle puu vilju eelistanud hea ja kurja tundmise puule, elaksime ehk senini paradiisiaias.