Vaarikalt võib saaki saada juba esimesel kasvuaastal
Aga juba mõnda aega on levinud sellisedki sordid, millelt saab saaki esimesel aastal. Neil sortidel moodustuvad võrse kasvamise ajal selle tippu ka õisikud, kus valmivad viljad. Pärast viljakandmist varred ei sure, vaid annavad alumistest pungadest moodustunud viljavartel saaki veel teiselgi aastal.
Selliseid vaarikaid nimetatakse taasviljuvateks ehk remontantsortideks. Nad õitsevad tunduvalt hiljem kui tavasordid, ja kuna viljade valmimise ajaks on vaarikamardika tõugud ehk “vaarikaussid” siirdunud juba mulda nukkuma, ei kahjusta need vilju. See on nende sortide suur eelis. Kahjuks võib aga meie kliimas jääda jahedamal suvel suur osa saagist sügiseste öökülmade kätte.
Vaarikatest on üsna tülikas vanu varsi välja lõigata. Remontantsortide puhul võib piirduda ka ainult sügisese saagiga, sel juhul saab hilissügisel kõik varred maha niita. Järgmise aasta saak moodustub ju noortel võrsetel sügisel.
Kasvatajate suure huvi tõttu on Pollis viimastel aastatel võetud katsetusse üsna mitmeid remontantsorte. Neist vanemad (‘Babje Leto’, ‘September’ jt) on suhteliselt väikeste viljadega ja ka nende käsitsemiskindlus keskpärane. ‘Babje Leto’ on siiski juba mõnda aega soovitussortimendis.
Uuemad – Poolas aretatud ‘Polana’ ja ‘Polka’ – ületavad aga varem vaatluse all olnud sorte nii saagikuselt kui ka viljade kvaliteedilt mitmekordselt. ‘Polana’ on ‘Polkaga’ üsna sarnane, kuid mõnevõrra väiksema saagi ja vilja suurusega. Remontantsortidest on katses veel ‘Herakles’, ‘Poranna Rosa’, ‘Boheme’, ‘Diana’ jt, kuid nende sobivuse kohta meie kliimasse pole veel piisavalt andmeid.
