Järgmisel suvel seisab veel mõni üksik surnud vars püsti, vilju kannavad noored kaheaastased võrsed. Nõnda on see metsaserval või raiesmikul, aias lõikab inimene vanad varred igal aastal välja ja harvendab noori, nõnda et kõikidel oleks ruumi kasvada ja vilja kanda.

Natuke teistsugust kohtlemist nõuavad uuemad taasviljuvad vaarikasordid. Nendel hakkab noore võrse ladvaosa juba esimesel suvel õitsema. Marjad valmivad hilja, enamasti septembris. Möödunud põuasel suvel oli õitsemine nii hiline, et viimased marjad jäid lume alla.

Vilju kandnud ladvaosa kuivab juba samal sügisel. Järgmisel suvel puhkevad õied varre alumises osas, nüüd saame samalt varrelt varajasi marju.

Meie puukoolidest võib juba leida mitut taasviljuvat vaarikat, koduaeda soovitatakse sorte ‘Polka’, ‘Polana’ ja ‘Babje Leto’.

Must, hiline, ogaline

Üsna aedvaarika moodi näevad välja püstiste võrsetega pamplid ehk aedmurakad (R. fruticosus). Enamasti on need kollase- ja mustaviljalised hübriidid, aga palju jõulisema kasvu ja suuremate lehtedega.

Meil kõige levinum pampel on ilmselt ‘Agawam’, seda on kasvatatud juba üle 50 aasta. Tegu on Põhja-Ameerikast pärit mägimuraka sordiga, mis leiti üle 120 aasta tagasi päris juhuslikult karjamaal kasvamas.

Sort vajab niiskema mullaga sooja kasvupaika – Kubjal istutasin teda ümber kolm korda, enne kui leidsin enam-vähem sobiva päikeselise ja põhjatuulte eest kaitstud koha. Nüüd võib põõsastelt septembri algusest kuni lume tulekuni noppida suuri läikivmusti, meeldivalt hapuka maitsega marju.

Pampliistandus tehakse suure reavahega, toestatakse ja hoitakse hõre – seesama ‘Agawam’ on nii ogalise varrega, et tihedast põõsarivist ei saa marju kättegi.

Liigirikas perekond

Harilik vaarikas kasvab kogu Euraasia parasvöötmes. Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias levivad talle lähedased liigid. (Ka aedvaarikas on ikka seesama harilik vaarikas.)

On ka roomavate vartega vaarikaliike, meie taimestikus näiteks põldmari (R. caesius). Kolmas kodumaine vaarikaliik – kitsemurakas (R. nessensis) – on püstisema kasvuga. Rohtsete vartega vaarikaid kutsume üldiselt murakaks, neidki on meil kaks: rabamurakas ja mesimurakas.

Mõned vaarikaliigid on tuntud ka ilupõõsana. Üks selline on Põhja-Ameerikast pärit lõhnav vaarikas (R. odoratus). Tema varred on mitmeaastased, taim moodustab kuni paari meetri kõrguse puhmiku, mis juurevõsude abil vähehaaval laiemaks kasvab. Ta sobib seega ainult suuremasse aeda või parki.

Lõhnava vaarika suured roosakad õied puhkevad juuni keskel. Puhmik õitseb rikkalikult paar nädalat, siis tasapisi kuni sügiseni. On olemas ka valge- ja punaseõielisi vorme. Punane lameda kujuga vili on söödav, kuid lääge maitsega. Üsna sarnane põõsas on ka valgete õitega nutka vaarikas (R. parviflorus). Mõlemal iluvaarikal on suured hõlmised lihtlehed, mis üldse ei seostu meie kujutlusega vaarikast.