Vastab: Mart Ojasalu, Rosmakori roosiaed

Paraku on meie kliimas juba nii, et vähemalt kord või kaks dekaadi kohta käib looduse surmareha kultuurroosidest üle. Viimati oli see talvel 2006/2007 ja nüüd 2015/2016. aasta talvel. Jutud välismaiste roosisortide imelisest talvitumisest Eestis on seega kehtivad vaid soodsatel talvedel, nagu oli kaks-kolm aastat tagasi.

Tänavuse halva talvitumise põhjuseks, eriti sisemaal, oli väga heitlik soojaperioodidega talv (kuni +6 kraadi), kus lõunamaise aretusliiniga kultuurroosid juba talvel katete all alustasid aktiivselt elutegevust.

Soojale ilmale järgnes krõbe (kuni –27°) külmaperiood. Roosidel oli juba veebruaris alanud kevadine mahlade liikumine ja sellele järgnenud äge külm hävitas kambiumi ning roosid hukkusid kuni mullapinnani või halvemal juhul veelgi enam. Eriti kannatasid korralikult muldamata roosid ja väänrooside pikad võrsed. Kergemad on kahjustused Eesti mereäärsetes piirkondades, kus mere mõjul oli ilm pehmem.

Et kahjusid hinnata, ei maksa roose muldamisest (ka turbast) liiga vara lahti võtta. Nimelt soojenevas ja sõmera mullaga kuhilas alustavad seal olevad pungad ja ka nõndanimetatud uinuvad pungad peagi elutegevust. Talvekatetest hiljem vabastades on näha, kas mullas olevad pungad on maikuu alguses paisunud või on juurekaelal olev pookekoht täielikult hukkunud.

Kahtlasi roose ei maksa ka välja kaevata. Vana ja äraproovitud kontrollvõte seisneb selles, et mahalõigatud roosipõõsa köndile asetatakse 10 päevaks väike plastkarp või liitrine klaaspurk. Kui ka siis pole pookekohast pungi tulnud, on roos kindlalt hukkunud.

Tänavu tuleks tugevasti kärbitud peenraroose ka kobestusega kergelt mullata, sest niiskes keskkonnas taastuvad võrsed paremini kui erksa päikese käes.

Hukkunud võrsed on tumepruunid ka seestpoolt, kui võrse läbi lõigata. Kui aga läbilõikes on heledat puitu ja mahlasust näha, ei ole kambium hävinud ja juurekaelast, nn uinuvatest pungadest arenevad uued võrsed. Selline roos vajab vaid pisut kannatust ja ta taastub.