Järgnevalt on toodud neli põhilist probleemi, mis tabavad talvel liigselt kastetud ja soojas hoitud kaktuseid. Kehtib see eelkõige nende kaktuste kohta, kes looduses kasvavad maapinnal nii kõrbes kui kuivadel aladel.

* Õitsemine. Toatemperatuurist jahedamas ja kuivas talvitumine soodustab kaktuste õitsemist tuleval hooajal. Soe ja rohke kastmine ei lase kaktusetl puhata ning ta kasvab edasi. Pidev kasvamine aga nõrgestab taimi ja õite moodustamiseks ei jagu taimel enam energiat ning uuel hooajal on õielootus pea olematu.

* Väljavenimine. Kuivana hoidmine (või minimaalne kastmine) ja jahedus ei lase kaktustel talvisel ajal, mil on kasinad valgusolud, ka näotult välja venida, säilib kaktusele iseloomulik kerajas või sammasjas kuju. Soojus ja rohke kastmine ei lase kaktusel läbida neile vajalikku puhkeperioodi ning nad kasvavad hoolega edasi. Kuna talvel napib ka valgust ongi tulemuseks välja veninud, teravatipulised või pirnikujulised, helerohelised kaktused. Lisaks väljavenimisele on nõrgad ja kahvatud ka selliste kaktuste astlad.

* Kahjurid. Talvine jahedamas ja kuivas veedetud puhkeperiood soodustab ka epidermise tugevamaks muutumist. Tugevama epiderimsega kaktused on vähem vastuvõtlikud haigustele ja kahjuritele (nt kedriklest). Väljaveninud ja õrnrohelise õhukese epidermisega kaktus aknalaual on vastuvõtlik haigustekitajaile ning kahjuritele lausa magnetiks.

* Juure- ja varremädanikud. Kuna talvel, kasinates valgusoludes on kaktuste veetarve olematu, siis igasugune rohke kastmine ja niisked olud mullas soodustavad nii juure- kui varremädanikku. Viimased viivad aga üldjuhul kaktuse täieliku hävimiseni. Ületalve kuivas ja jahedas hoidmine väldib nii juure- kui varremädanikke.