Vaata, millised probleemid kimbutavad tomatit ja kurki

Punase kedriklesta elutegevuse tõttu on kurgilehed kuivanud Shutterstock

Kui kasvuhoones on õhupuudus, tekib seal haigus- ja kahjurioht, samuti võib olla probleemiks vähene väetamine.

Sooja ilma ja niiske õhuga võib nii kasvuhoones kui ka avamaal levida hahkhallitus, mis kimbutab tomatit, pipart ja kurki.

Hahkhallitus on paljusid aiakultuure kahjustav haigus, ta levib suure niiskuse puhul nii kasvuhoonetes kui ka avamaal. Katmikalal esineb ta potililledel (begooniad, krüsanteemid, tsineraariad jt) tiheda pottide asetuse korral, aga ka tomatil, pipral, kurgil ja teistel kultuuridel.

Tomati viljadel tekivad hahkhallituse korral iseloomulikud sissevajunud vesised laigud, mis kattuvad hiljem hallika eoskirmega. Veel ohtlikum on see haigus varrel haavanditena, mis sisuliselt varre läbi sööb.

Sellised taimed esialgu närtsivad, ja kui haavandi ravimiseks abi ei saa, hävivad. Haigusega võitlemisel on eelkõige vajalik kõrvaldada kõik eostega taimeosad, varrelt lõigata need välja ja pintseldada üle puusöe, purustatud väävli või kriidipulbri seguga.

Umbsed kasvuhooned

Hahkhallituse eosed kanduvad edasi veepiiskadega, tuulega ja kontaktselt. Haiguse esinemist soodustavad agrotehnilised vead: lämmastikuga üleväetamine, liiga kõrge õhuniiskus (sage kastmine või piserdamine), ebapiisav õhustus, kolletuvate ja mittevajalike lehtede suur hulk jne.

Kui kasvuhoone klaaspinnast on võimalik avada 25%, on tagatud tomatitaimede piisav õhustus igas olukorras ja takistatakse levimist ohtlikumatel haigustel, nagu hahkhallitus, ruugehallitus, lehemädanik ja pruunmädanik.

Kuumade ilmade korral on halva õhustusega kasvuhoonetel teinegi viga: sellistes kasvuhoonetes võib temperatuur tomati õite kõrgusel kerkida 30 kraadini või kõrgemale ja steriliseerida õietolmu. Selle tulemuseks on viljatud õied. See tegur võib põhjustada väga viletsa saagi.

Paljud tomatikasvatajad ei suuda tagada saagiajal taime pidevat toitainetega varustatust. Tuleb meeles pidada, et kui orgaanilist väetist pole põhiväetisena antud, tuleb näiteks turbasubstraadil igal nädalal anda vesilahusena mikro- ja makroväetiste segu. See tagab ühtlase ja korraliku saagi laekumise. Tomati viljade ebaühtlast värvumist (kollased ja valged laigud viljadel) tuleb ette siis, kui väetisesegudes on liiga vähe kaaliumi (kahjuks just sellised müüdavad väetised on – tomatile ja kurgile täpselt sama koostisega). Ka on kaaliumi puudusel viljad madalama suhkrusisaldusega ja vähem maitsvad.

Viljatipumädaniku vältimiseks nii tomatil kui ka paprikal on oluline hea varustatus kaltsiumiga. Turbakultuuri puhul on see sagedane häda – tavaliselt vilja tipul tekib kaltsiumi puudusel sissevajunud tume kuiv laik. Valminud viljade lahtilõikamisel on näha, et viljakoe tumenemine läheb sügavamale ja viljast on üksnes väike osa söödav ja normaalse maitsega.

Vältimiseks tuleb anda piisavalt lubiväetisi (puutuhk, lubjakivijahu, kriidipulber jne) juba istikute kasvatamisel ja hiljem korduvalt alates õite moodustamisest.

Kaltsiumi omastamist takistavad ja viljatipumädaniku esinemist soodustavad kõrged temperatuurid mullas ja õhus, NPK liiga kõrge tase mullas, mulla läbikuivamine ja võrsete ebaregulaarne kõrvaldamine, mis häirib taime normaalset füsioloogiat. Heaks vältimise võtteks on kuumade ilmade korral varjutamine ja tugevam õhustamine.

Lest ja röövlest

Ohtliku ja raskesti tõrjutava kahjurina tuleb eelkõige tegelda punase kedriklestaga, kes kahjustab katmikalal köögiviljadest kurki, paprikat ja vahel isegi tomatit.

Kurgil on kasvuhoonetes just praegu suur oht punase kedriklesta levikuks. Ilmade soojenedes ja päikesepaiste intensiivistudes tekivad selle kahjuri paljunemiseks ja levikuks kõige soodsamad tingimused just katmikalal.

Kahjuri õigeaegseks märkamiseks tuleb eelkõige kurgitaimi kontrollida sageli. Kui kahjustuse tulemusel tekib lehtede kolletumine, on juba hilja midagi ette võtta. Noored lestad on vähemärgatavad, rohekaskollased ja paiknevad esialgu lehtede alumisel küljel. Vanemad lestad on oranžikad.

Imedes mahla, kahjustavad taimi nii valmikud, vastsed kui ka neidised. Kahjustust reedavad lehtedel heledamad tähnid ja laigud. Luubiga varustatult võib kahjureid näha ka vanem inimene. Tugeval kahjustusel lehed kolletuvad ja kuivavad, lehe alumiselt küljelt ripub alla kahjuri tekitatud võrgend.

Kuna sama kahjur kahjustab üle 200 kultuur- ja metsiku taime liigi, sealhulgas umbrohtusid, võib ta tulla sisse ka väljaspool kasvuhoonet kasvavatelt taimedelt (valge hanimalts, harilik kõrvenõges jt). Katmikalal talvitub kahjur emaste isenditena pragudes, prahi ja kuivanud taimejäänuste all. Optimaalsed tingimused arenemiseks on 25–30 ºC, suhteline õhuniiskus 50–60%. Suure õhuniiskuse korral (üle 80%) kedriklesta areng pidurdub ja tema viljakus langeb.

Viimasele faktile tuginedes on päris hea mõjuga kedriklestaga võitlemisel taimede piserdamine päevas mitu korda, et tõsta õhuniiskus üle 80%. Edukalt (Eesti Grüne Fees) on meilgi tõrjutud punast kedriklesta mitmesuguste bioloogiliste vahenditega – röövputukatega nagu röövlest (Phytoseiulus persimilis), kes sööb kahjuri mune, vastseid ja valmikuid.

Tõrje on edukas ainult siis, kui seda tehakse varakult kahjustuse alguses, kui kahjuri arvukus on veel väike. Kahjuri suurema arvukuse puhul ei suuda röövlest intensiivselt paljunevaid kahjureid kuigi kiiresti ära hävitada. Iga kedriklesta emane võib eluea jooksul muneda kuni 100 muna, uus põlvkond areneb 10–18 päevaga. Meie tingimustes on kasvuperioodil võimalik 8–12 põlvkonna arenemine. Seega piiramatul paljunemisel tekiks kahjurist lausuputus.

Maakodu


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare