Kukekannused (Delphinium) on rohttaimede perekond tulikaliste sugukonnast, milles leidub umbes 250 liiki ning valdav osa neist on mitmeaastased taimed. Looduslikult levivad nad peamiselt põhja parasvöötmes, seega meil on tegu täiesti talvekindlate püsikutega. Euroopas kasvab 26 looduslikku kukekannuse liiki. Õied on kannusega, harilikult sinised, kuid vahel võivad olla ka valged või hoopiski roosakates toonides.

Kukekannused on kaunid aiataimed, ent küllaltki mürgised, mida tuleks nende kasvatamisel alati ka silmas pidada. Nad on lihtsasti kasvatatavad ja vähenõudlikud ning hästi kasvavad tavalisel parasniiskel aiamullal, kui see on korralikult väetatud ja sügavalt haritud. Kindlasti vajavad nad päikeselist ning tugevate tuulte eest kaitstud kasvukohta.

Kukekannuseid soovitatakse pigem istutada sügisel, et taim jõuaks enne külmade tulekut kindlasti juurduda. Loomulikult võib seda teha ka kevadel, kuid siis samal aastal harilikult õisi ei näe. Silmas tuleks pidada, et kukekannused väga hästi ümberistutamist ei talu. Vajadusel tehakse seda ettevaatlikult ja suure mullapalliga.

Pärast õitsemist lõigake õievarred võimalikult madalalt ära ja eemaldage kuivanud lehed. Selline toimimine soodustab taimede teistkordset õitsemist. Kukekannused õitsevad sageli ka veel sügisel hilja, ainult õisikud on siis suvistest lühemad ja varred madalamad.

Kassisaba (Veronica spicata) kuulub mailaste perekonda. Looduslikult kasvab ta lubjarikkal liivasel pinnasel ning teda peetakse liivase pinnase indikaatortaimeks. Sellest tuleks lähtuda ka aretatud sortide kasvatamisel, valides kasvukohaks pigem liivasema, kuivema ja lubjarikka mulla ning päikesepaistelise kasvukoha.

Aretatud on eri õievärvidega sorte, kuid siinmail tuntakse rohkem siniseid või roosakaid toone. Taim sobib hästi rühmadena nii püsilillepeenrasse kui ka kiviktaimlasse.

Kassisaba kasvab meil ka looduslikult ning seetõttu võib kindel olla, et tegu on väga vastupidava ja Eesti tingimustesse igati sobivate taimedega.

Naistenõgesed (Nepeta) kuuluvad huulõieliste sugukonda, on vähenõudlikud taimed, kasvades igasugusel mullal, kus on küllaldaselt toitaineid ja niiskust. Rohkeks õitsemiseks vajab ta siiski päikesepaistelist kasvukohta.

Naistenõgest armastavad mesilased ja temast on kasu ka köögiviljaaias – nimelt aitab ta peletada paljusid tuntud aiakahjureid. Harilikku naistenõgest kasutatakse lisaks iluaias kasvatamisele ka maitse- ja ravimtaimena. Eeterlikud õlid annavad noorele taimele roosilõhna, mis taime vananedes asendub sidrunilõhnaga. Naistenõgesest valmistatud tee mõjub rahustavalt, seda juuakse ka hingamisteede ja seedeelundite probleemide korral.

Faasseni naistenõges on hinnatud ilutaim inglisepärastes lopsaka kujundusega romantilistes aedades. Ta õitseb pikalt ja moodustab oma kasvukohta silmapaistva helesinise värvilaigu. Naistenõgeseid armastavad kassid, nende taimede kasvatamisel tuleks sellega arvestada – vastasel juhul võivad nad naistenõgest järjepidevalt hävitada.

Lupiinid (Lupinus) ehk hundioad kuuluvad liblikõieliste sugukonda. Lupiine on maailmas umbes 200 liiki. Peamiselt on nad looduslikult levinud Ameerikas, kümmekond liiki ka Vahemere maades.

Juuremügarais asuvad mügarbakterid seovad lämmastikku otse õhust ja seetõttu kasvatatakse mitmeid lupiini liike põllumajanduses haljasväetise saamiseks. Lupiin moodustab püstiste vartega tihedaid ja kõrgeid puhmaid ning nende õied paiknevad pikkades kobarates, mis on väga atraktiivsed ning pilkupüüdvad.

Taime viljadeks on lamedad karvased läikivad kaunad, mis sisaldavad suuri pruunikirjusid seemneid. Mõne liigi seemneid tarvitatakse toiduks, kuid iga taim selleks ei sobi. Paljud lupiinid on mürgised. Toiduks sobib kasutada vaid selleks spetsiaalselt aretatud sorte, mille puhul on nendes mürgiste ainete hulk viidud nii väikeseks, et see ei ole kahjulik.

Lupiinid kasvavad hästi tavalisel aiamullal, on leplikud isegi põua ja mullaviljakuse suhtes, kuid eelistavad siiski päikesepaistet. Samuti ei sobi talle tuulised kohad, kuna tema varred on haprad ja murduvad tuule käes kergesti. Lupiin on ka meil kergesti metsistuv ja võib muutuda umbrohuks. Looduslikult võib teda teeäärtes õitsemas näha nii juunis kui juulis.

Lupiinid

Metssalvei (Salvia nemorosa) on silmatorkavate säravate õitega küllaltki suur värvilaik igas püsilillepeenras. Ta kasvab olenevalt sordist tavaliselt 60–90 cm kõrguseks ning vajab 30–60 cm kasvuruumi.

Metssalvei pärineb Euroopast ja Kesk-Aasiast, seega on ta meie oludes suhteliselt külmakindel ning hästi kasvav püsilill. On sinise-, lilla-, roosa- ja valgeõielisi sorte ning taime teeb eriliseks see, et tema õitseaeg kestab sisuliselt suvi läbi – maikuust septembrini.

Kasvukohaks sobib metssalveile päikeseline, soe ja viljaka pinnasega paik. Ta edeneb hästi nii peenral, ürdiaias, kiviktaimlas kui ka suuremates pottides. Aeg-ajalt taime kärpides saab esile kutsuda kordusõitsemist.

Metssalveid kasutatakse tihti romantiliste koosluste loomiseks koos kipslillega või ääristaimena roosipeenras.

Metssalvei

Allikas: Aiasõber.ee andmebaas