Väetada tuleks viljapuude võrade laiuselt, puu ümber ringikujuliselt väikesed augud kaevata, kuhu väetis puistata. Aednik selgitab, et augud võiks puude ümber kaevata need aiapidajad, kellele on väga oluline ilus ja ühtlane muru, kuna väetatud koht lööb kiiremini haljendama. Samas on kaasaegsed väetised nii kiire lahustuvusega, et kes ei soovi aukudega jännata, võib väetise puistata ka lihtsalt maa peale.

“Reegel on lihtne: iga puu saab väetist vastavalt vanusele, iga aasta kohta ühe peotäie. Näiteks kolmeaastane puu saab kolm peotäit, vanemad kui kümme aastat kümme peotäit,” õpetab Zimmer.

Ta soovitab puistata väetise võrapiirdest natuke kaugemale. Kuna viljapuud omastavad väetise narmasjuurte abil, pole otse tüve juurde puistatud väetisest kasu.

Loe edasi Seedri puukooli aedniku Eimar Zimmeri näpunäiteid väetamise, pookimise ja kahjuritõrje kohta selle nädala Maalehest.

Mulla analüüs

Väetustarbega tuleb arvestada juba aeda rajades või vähemalt enne taimede istutust. Uurige välja, kas teie aia muld vajab lisaks lubiväetist. Selle vajaduse saate teada, kui lasete määrata mulla happesuse. Seda mõõdetakse pH-des.

Happesust saab aiast võetud mullaproovi järgi lasta mõõta näiteks Sakus põllumajandusuuringute keskuse laboris. Üks mullaproov koosneb viiest kuni kümnest osaproovist, need tuleks võtta kogu krundilt ja kogu mullakihi paksuselt. Segage need läbi ja viige laborisse.

Uuringuks on tarvis umbes 0,5 kg mulda. Kui laborisõit juba ette võtta, tasub lasta kindlaks teha ka põhiliste taimetoitainete sisalduse mullas.

Happesust saate ise mõõta aianduskauplusest ostetud ja selleks tööks mõeldud lakmuspaberiga. Pigistage sellele mullast mõni tilk vett ja võrrelge siis värvunud paberit skaalaga. Tõepärase tulemuse annab see, kui kordate mõõtmist 4–5 korda eri kohtadest võetud aiamullaga.