Kordumatu kevad

Sel kevadel jõudis palju teha, tööd planeerida ja tegevusi vaheldada. Istutusaeg oli võrratu – parajalt jahe ja niiskust jagus ka. Ei kõrvetanud päike taimi ega võtnud ka öökülm midagi ära. Vähemalt meie kandis mitte. Kes varase kartuli katteloori alla pani, naudib praegu juba nende õiteilu ning jaanipäevaks on värske kartul laual. Vara külvatud salatid-redised on ära söödud ning vajavad esimest korduskülvi.

Tomatid said mai lõpus kasvupaigale. Jälle soodsad ilma liigse kuumuseta ilmad, mis lasksid taimedel rahulikult areneda ning harjuda. Üllatav seegi, et põllule tehtud juurviljakülvid tärkasid kiiresti. Tundus, nagu oleks maa tasa teinud pika põllulesaamise ootamise aja.

Võililledki suutsid lõpuks ikka õitsema hakata, jahedatele tuultele avatud paikades jäid nende varred väga lühikeseks, aga üldpilti see ei rikkunud. Ikka tuhanded väikesed päikesed suure päikese poole vaatamas.

Tänavu juhtus mul põllul kapsastega kentsakas lugu. Usun, et seda tuleb teistelgi ette, seepärast jagan kogemust. Enamjaolt kasvatatakse kapsataimed ette kassettides. Istutamine on niiviisi lihtsam, juurdumine parem ja tavaliselt pole tarvis ka pärast esimest korda enam kasta. Sain nädalakese ilusat sirget taimerida imetleda, kuni ühel hommikul nägin kapsaste asemel täiesti tühja musta maad. No ei usu oma silmi! Nagu poleks siin midagi olnudki. Uurisin lähemalt. Jah – taimed olid maapinna lähedalt lihtsalt ära kaksatud. Vagu vana jänese koibadega maha tallatud. 70 taimest alles poolteist äbarikku, millel veel eluvaim sees ja kõrvalvaos viis kaalikataime ka.

Kuidas jänes ära petta

Siis tuli meelde üks kunagi õe käest kuuldud rahvatarkus, millega jänest ära petta saab. Murdsin õitsvalt toomingalt väikesi oksakesi, torkasin need taimede ümber mulda. Jänes ei pidavat eriti nutikas olema. Kui on oksad, siis on oksad. Kapsast ta sealt vahelt otsima ei hakka. Vanasti, kui kassetitaimi polnud, varjasid lehtedega oksad nõrgukesi taimi ka kõrvetavate päikesekiirte eest. Selleks sobivad ükskõik millised lehtpuu oksad, kuid kõige paremini peab vastu paju. Toomingaoksad panin seekord tagamõttega – aevastagu siis terviseks!

Jäneseid on praegu üsna palju, ehkki vahepeal olid ajad, kus jänest harva kohtas. Mulle need loomad meeldivad.

On armsad ja natuke naljakad oma mitu numbrit suuremate taldadega (nii arvavad inimesed) ja ka mõnusad modellid pildistamisel. Ei pahanda ma nendega kapsaste pintslisse pistmise pärast. Istutan uued ja panen seekord kohe oksad ümber. Loomal ikka looma aru.

Meelde tuleb ka üks teine õe räägitud jäneselugu. Kui ta oli kolmandat korda kapsaid asendanud, leidis ühel hommikul põllule minnes suure vana jänese vao vahel magamas. Ehmatus oli muidugi mõlemapoolne. Õde öelnud siis, et ta ei pahanda kapsaste pärast, aga teist poolsurnuks ehmatada pole küll kellegi tegu.