Floksid moodustavad suuri, vahel ka toestamist vajavaid, püstiste vartega puhmaid, millede kõrgus võib olla isegi üle meetri. Meeldivalt magusa lõhnaga mitmevärvilised õied (sordist olenevalt kas valged, roosad, punased, violetsed või kirjud) on koondunud pöörisõisikutesse.

Vanemaid flokse oleks mõistlik ümber istutada ja jagada umbes 7 aasta järel. Kui ümberistutamist ei saa ette võtta, võib väga tiheda seisuga taimedel välja lõigata nõrgad ja peenikesed võrsed. Samuti tuleks floksipuhmaste ümbrust aeg-ajalt kobestada, paljaks jäänud juurekaeltele tuua täiteks head sõelutud kompostmulda.

Kuigi floksid kasvavad edukalt üsna mitmesugustel muldadel, eelistavad nad siiski toitainete- ja huumusrikast mulda. Kasvukoha muld ei tohiks olla aga liigselt happeline. Kevadine peenral olev seisuvesi küll ei hukuta taime, kuid paneb kiratsema, mistõttu väheneb õitsemine.

Flokse on kõige kergem paljundada puhmiku jagamise teel kas varakevadel või sügisel. Sügisesel paljundamisel lõigatakse varred kolmveerandi ulatuses tagasi. Sõltuvalt puhmiku suurusest see kas poolitatakse või lõigatakse labidaga välja vaid veerand puhmast.

Allesjäänud tühimik täidetakse sõelutud kompostmullaga, vajutatakse kinni ja kastetakse. Floksid tuleks istutada nii, et kasvupungad jääksid mullas umbes 4cm sügavusele. Kui istutatakse liiga kõrgele, võib taime juurekael saada kahjustatud päikesest, samuti võib külm talv liiga teha.

Enne talve ei maksa floksidel taimevarsi liiga lühikeseks lõigata.
Taimevarred koguvad talvel lund ja aitavad seega vähendada võimalikke
külmakahjustusi. Ka võib floksid katta talveks kuuseokstega.